Kinnise asutuse juhina karastunud Moonika on pühendanud oma elu perede aitamisele, kus lapsed elavad emast-isast eraldamise ohus ning kodu kaotamise hirmus. Moonika tööle asumisele aitasid kaasa sajad suure südamega eestimaalased. 2019. aasta 4. mail koputasid 260 tudengit üle Eesti lahkete
Seistes musta augu serval
Lastel on kodus turvaline olla, nende tervis on kontrolli all ning õppeedukus normaalne. Ema ei tarvita alkoholi ning näeb koos isaga vaeva, et pere võlakoorem väheneks. Tundub täiesti tavaline pere? Kuidas võtta – aasta ja 10 kuud tagasi ähvardas seda
Merike Seppam: “Oluline on olla toeks, et inimene ei murduks.”
1. klassi tüdrukut tahetakse juba kolmandat aastat klassi kordama jätta; pikka aega töötu pereema ei julge tööd otsida, sest kardab, et ta ei kõlba mitte kuskile; ravi vajavale puudega lapsele unustavad vanemad ravimeid anda; kaheaastane laps veedab päevi elutoas auto
Maarika: “Iga pere on oma elu asjatundja. Minu kohus on näidata, kui ilus elu neil võiks olla.”
Maarika suhestub raskustesse sattunud peredega läbi iseenda elus toimunud valusate kogemuste. „Jah, ma tean, mida tähendab alavääristamine kodus, psühholoogiline vägivald, pidevalt ohvri rollis olemine ning kuhu see inimese võib viia.“ Tänasel päeval nõustab Maarika ummikusse jooksnud peresid SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis
Mis on väärkohtlemine
Väärkohtlemine on kõik järgmised tegevused, mis on tekitatud teise lapse või täiskasvanu poolt: Füüsiline väärkohtlemine: igasugune karistamine või käitumine, kus kasutatakse füüsilist jõudu, isegi kui see pole väga tugev. See võib olla tutistamine, laksu andmine, löömine rihma, vitsa või muuga,