Kuidas elada koos plahvatava teismelisega ning kas vanemal on võimalik noore iseseisvumisprotsessile kaasa aidata nii, et mõlema vaimne tasakaal jääks alles või peab kõik suutma lihtsalt üle elada? Sel teemal ajasime juttu Novel Clinic psühholoogi Lagle Reinupiga, kes jagas SOS Lasteküla perevanematele oma kogemusele toetudes väärt nõuandeid, kuidas sel väga keerulisel eluperioodil noort parimal moel toetada ja ise emotsionaalselt terveks jääda.

Kohe alustuseks toob Lagle välja, et suhtlemisel tasub meeles pidada kolmnurka, mille  tippudeks on: kontakt, korrigeerimine ja jõustamine.

Kontakt, milleks võib olla koosolemine, ärakuulamine, pilkkontakt, mänguline suhtlemine, aktsepteerimine või turvaline puudutus on kõige olulisemad. Ilma kontaktiga on võimatu laste käitumist soovitud suunas korrigeerida ning luua turvaline ja tervendav suhe. Samuti tuleb arvestada, et traumakogemusega lastel ja noortel on sageli vähene eneseregulatsiooni oskus, sest neile pole õpetatud, kuidas seda teha.

Samuti on oluline, et hooldaja oleks teadlik iseenda hetkeseisundist ja päästikutest, sest see aitab tõhusamalt kontakti luua ja paremini lapse ning ka enda käitumist mõista. Oluline on ka enesehool, sest  selleks, et pakkuda noortele järjepidevat  ja empaatilist hoolitsust, pead olema ise jõustatud. Hapnikumask kõigepealt iseendale ette!

Jõustamine tähendab, et laps on piisavalt söönud-joonud ja maganud ning füüsiliselt liikunud. See aitab ajukeemiat reguleerida ning suurendab õppimisvõimet. Samuti on oluline kindel päevakava, rutiinid ja rituaalid, mis aitavad nooruki päeva etteaimatavamaks muuta ning tekitavad turvatunnet.

Korrigeerimine on lapse käitumise kujundamine soovitud suunas. Sageli kipuvad vanemad rohkem märkama seda, mis läks halvasti kui tunnustama seda, et laps vähemalt püüdis. Seetõttu on oluline lapsele pakkuda turvalistes piirides valikuid, kompromisse ja uuesti tegemise võimalust. Uuesti tegemine tähendab  olukorra  harjutamist “õigel” viisil, pärast seda, kui nooruk on teinud seda “valel” viisil. Valikute ja kompromissi tegemisel räägitakse läbi kõikide vajadused ja pakutakse lahendusi, mis  rahuldavad nii hooldajat kui ka noorukit. Selleks sobib hästi konflikti lahendamine võitja-võitja meetodil.

Kuidas lapsega kontakt saavutada

“Mänguline lähenemine on laste juures määrava tähtsusega,” ütleb Lagle. “Ka 13-14aastaste ja isegi veel vanemate noorte puhul on mäng kõige olulisemaid viise, kuidas saavutada noorega kontakt ning seeläbi võita usaldus. Eriti asenduskodu noortel on täiskasvanuid väga raske usaldada, sest pidevalt saadab neid hirm, et nagunii jäetakse ta uuesti maha.”

Hoolitsevad tegevused aitavad lapsele saata sõnumi, et laps on hoolitsust väärt ja täiskasvanud pakuvad talle hoolitsust, ilma et ta peaks seda paluma. Hoolitsevad tegevused aitavad lapsel ärevuse ja teiste tugevate tunnetega toime tulla ja suurendavad enesekindlust. 

Toidupalade pakkumise mäng

“Hoolivusgrupike on mänguline lähenemine, kus me lähme tagasi juurte juurde, imiku aega,” selgitab Lagle. “See tähendab lapse toitmist. Alguses võib toidupala pista näiteks kõrre või tiku otsa ja nii lapsele pakkuda, hiljem saab juba oma näppude vahelt last toita.  Pakkuge ja vaadake, kuidas laps sellele reageerib.”

Lagle on näpu vahelt toitmist praktiseerinud üle 12aastaste lastega ning see on alati toiminud. “Algul võib tekitada selline toitmisviis võõristust, kuid üsna ruttu tekib harjumus ning kohmetus kaob.”

Hamburgeri-mäng

Selles mängus heidab laps pikali, kehastudes hamburgeriks, kelle peale hakatakse erinevaid kihte laduma. Saiaks, kotletiks, tomati- ja kurgiviiluks võivad olla tekid, padjad, sallid ning kõik käepärane, mille vahele laps mässida. Oluline on õrn ja turvaline puudutus, mida tehakse justkui möödaminnes.

Kõikide mängude eesmärk on tegelike puudutusteni nagu kaisutus ja kallistus jõudmine ning see, et laps ei pelgaks lähedust. Puudutused, mis tulevad läbi erinevate mängude, on turvalised ja võtavad pingeid maha. Tihti ei oska vanemad lähedust kuidagimoodi pakkuda ning siin tulevadki lihtsad mängud appi.

Lagle kogemus näitab, et noored, kellega selliseid mänge mängida, tulevad varsti ise kaissu, ronivad sülle ja otsivad nii puudutusi. Noore vanus ei oma siin mingit tähtsust.

“Kui lapsel on olnud keeruline lapsepõlv, ei vasta lapse kronoloogiline vanus sageli tema emotsionaalsele vanusele,” ütleb Lagle. “Väliselt suur turske 13aastane poiss võib vabalt emotsionaalselt olla 5-6aastane. Keha areneb omasoodu, tõuseb huvi kõige seksuaalse aga ka narkootikumide ja alkoholi vastu.”

Kuidas õigesti vihastada

Ebatervet lapsepõlve kogenud lapsed on sageli agressiivsed, vägivaldsed ja vihased. Viha on tunnete jäämäe tipp, mille kõige olulisemad osad nagu pettumus ja kurbus jäävad vee alla. Harjuta end märkama mõtteid, mis sinus ja lapses viha tekitavad ning mis võivad olla viha algpõhjuseks.

Lapsed ei oska sageli baasemotsioone turvalisel viisil väljendada ja määratleda. Vanem saab last toetada sellega, et hakkab koos lapsega tekkivatele emotsioonidele nimesid andma: viha, rõõm, kurbus, vastikus, rõõm, üllatus. Seejärel saame õpetada (õigem oleks küll öelda: ise ette näidata), kuidas neid emotsioone maandada või ära hoida.

Kuidas lapsele turvalist tunnete tundmist ette mudeldada

Peegeldan lapsele seda, mida ma näen: aktsepteerin tema tunnet ning ütlen talle välja, mida mina tunnen. Näiteks: “Ma näen, et sa oled praegu minu peale väga vihane.”

Kõige vähem vajame me kriitilisel hetkel noomimist, parastamist või näägutamist.

Mida vihasemaks läheb laps, seda rahulikumaks peaks jääma vanem. “Ma ei tõsta häält,” õpetab Lagle. “Räägin väga rahuliku, monotoonse häälega. Nii saadan noore ajule signaali, et ohtu ei ole. Minu kehakeel olgu hästi etteaimatav See võtab aju ärevushäirekella maha ja näitab lapsele, et minuga on turvaline.”

Selline käitumisviis on algselt pärit FBI agentide tööriistakohvrist, kes tegelevad enesetappu üritavate inimeste ümberveenmisega.

Kuidas sõnastada oma tundeid lapsele

Laps ei tule õigel ajal koju. Viha on sekundaarne emotsioon ning hoopis hirm on see, mis meid sel momendil halvab. Kui laps lõpuks koju jõuab, siis ütle talle, mida sa tegelikult tundsid: “Mul oli sinu pärast pöörane hirm, sest ma hoolin sinust väga!”

On üks hea ütlemine, mida tasub meeles pidada:”Sinu õige viha õpetab sinu lapsele õiget viha.”

Nii saab ka vanem oma süütenööri pikemaks sikutada.

Last ei tohi kunagi ignoreerida

Igas olukorras tuleb leida tegelik tunne, mis ebameeldivaid emotsioone põhjustab ja see välja ütelda. On väga oluline, et vanem räägiks igapäevaselt oma emotsioonidest. Näiteks: “Mul oli täna raske päev, olen väga väsinud” Mitte ei tee rõõmsat nägu, et kõik on hästi.

Kui vanem ei näita lapsele oma tundeid välja ja surub näiteks viha alla, võib laps hakata arvama, et vanem ignoreerib teda, et vanemal on temast ükskõik, et temast ei hoolita enam. See on võrdne teise inimese tühistamisega, millel võivad olla väga karmid tagajärjed.

“Lapsed ootavad alati oma tegevusele mingit reaktsiooni,” ütleb Lagle. “Ideaalis muidugi tunnustavat ja motiveerivat. Aga ka vanemad on ju kõigest inimesed, kes võivad enesevalitsemise kaotada ning viha oma lapse peale välja valada. Aga kui ma ka lapse peale vihastan, saan hiljem alati oma käitumist korrigeerida ja vabandust paluda. Ka vanemad õpivad iga päev.”

Kuidas teha nii, et lapsed meie eest olulisi asju ei varjaks

Kui kordame lapsele pidevalt, kuidas tema käitumine meile pettumust valmistab, ei kasvata me sellega lapse usaldust, vaid laps hakkab meie eest asju varjama. Ei räägi meile enam olulistest teemadest ega sellest, mis tema elus tegelikult toimub.

Et seda vältida, on oluline luua võimalikult palju soodsaid olukordi: “Ma olen valmis sind ära kuulama, ma ei parasta, ei õienda, ei vihasta.” Ja siis muidugi sellest ka kinni hoida.

Avastasid, et laps teeb vesipiipu. Arstiloengust või näägutamisest, et piip on halb, pole kasu. Keelatud asi on alati põnev. Kui aga saladuste loor maha võtta, pole see enam pooltki nii ligitõmbav. Muuda eriline argiseks ja paku lapsele avatud dialoogi. Räägi enda teismeliseajast (minu ajal tehti suitsu, nikotiin tekitas hullult ärevust ja unetust). Paku ootamatut vaatenurka. (Ärimehed ja ettevõtted võtavad tubakatoodete müügist suure vaheltkasu ja rikastuvad meie arvelt). Oluline on osavõtlikkus ja soe suhtumine, millega lükkad vastutuse oma tervise eest armsasti noore enda õlule. Tunnistades, et meil pole  nooruki üle võimu, on meil suurem tõenäosus, et ta kuulab meid.

Mõtle lapse vihapurskele ennetavalt

“Ennetav meetod viha eskaleerumise vältimiseks,” ütleb Lagle. “On kodus sisse seada mõnus, hubase atmosfääriga koht, kuhu laps või ka vanem saab minna siis, kui on tunne, et kohe-kohe löövad emotsioonid üle pea kokku.”

Rahupesakeses võiks olla midagi kuulata, sodida, sirgeldada, mudida või kaisutada.

Kindlasti ei tohiks see olla kellegi voodi ning oluline on, et pesakese kujundab noor ise. “Kogemus näitab, et 13-14aastasedki valivad rahupesakesse oma mängukaru ja lemmikpleedi,” lisab Lagle.

Kui keegi on pesakesse läinud, siis seda aktsepteeritakse ning teda segama ei minda. Vanem võib aga kehakeelega märku anda, et on lapse jaoks kohal, kui laps peaks teda vajama.

Kõik eksivad, oluline on järjekindlus

Sageli ütlevad vanemad, et ma olen kõike seda juba proovinud, miski ei mõju, ma ebaõnnestusin. Siis tuleb teada, et vahel tõesti ei sobigi kõik aga hästi oluline on järjepidevus ning kindel teadmine, et viha saab turvaliselt välja elada.  Aga see nõuab harjutamist nii lastel kui vanematel.

Turvaline viha väljaelamine loob noore ajus uusi positiivseid ühendusi, mis kirjutab üle halvad kogemused. “Kui oled järjepidev ja kordad, kordad, kordad, siis kujunevad ajus uued ühendused. Aju on selline nagu korduv käitumine teda kujundab,” ütleb Lagle.

Endale ja oma lapsele tuleb anda aega ning rohkem andestada. Noore iseseisvumine vanemast on üks keerukamaid aga olulisemaid perioode mõlema elus, kus on eluliselt oluline kuuluda meile tähtsate inimestega kokku – olla Meie. Unustada ei tohi, et samal ajal on meil vaja olla ka Mina ise. Lapsevanema roll sellel perioodil on olla justkui tankla, kus laps saab regulaarselt oma armastuse paaki täita.

Psühholoog Lagle Reinup:”Sinu õige viha õpetab sinu lapsele õiget viha”
Tagged on:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga