Ekstreemsporti armastav Elena on kuue lapse ema, kes teeb kaasa kõik vallatused, mida tema poisid ja tüdrukud välja mõtlevad ning kelle salanipiks laste ja suurte inimeste südamete võitmiseks on positiivne ellusuhtumine.
Elena sai idee SOS emaks hakata töölaadal. „Otsisin parasjagu sobivat töökohta ning sattusin töölaadale,“ meenutab Elena. „Väga meeldiv neiu, kes esindas SOS Lasteküla rääkis nii põhjalikult ja huvitavalt elust lastekülas ning sellest, milliste põhimõtete järgi lapsi lasteküla peredesse paigutatakse ning millised emad seal töötavad, et mul tekkis huvi asja lähemalt uurida.“
Kodus iseenda ning oma tütrega ideed edasi arutades mõistis Elena kiiresti, kui hästi ta SOS Lasteküla perre sobiks. „Esiteks, kõige tugevam argument minu jaoks oli see, et olen alati suutnud leida ühise keele erinevas vanuses lastega. Ma olen rahulik ja hästi kannatlik, ei suru oma tahtmist peale ning suudan ka kõige keerulisemas olukorras kainet meelt säilitada. Teiseks, leidsin, et olen veel piisavalt noor ja aktiivne, suudan lastega tegeleda ning mul on teadmisi, energiat ning mis peamine, armastust, mida oma pärisvanematest ilma jäänud lastele anda.“
SOS ema Kohtla-Järve lastekodus
Nii võttiski Elena SOS Lastekülaga ühendust ning pärast mitut vestlusvooru, vaatluspraktikat ja koolitusi läks Elena praktikale Kohtla-Järve lastekodusse, kus nägi esimest korda oma tulevasi lapsi.
„Kohtla-Järve lastekodus olid just siis murrangulised ajad,“ räägib Elena. „Kohalik omavalitsus oli pöördunud SOS Lasteküla poole sooviga reorganiseerida Eesti viimane suurim lastekodu. Kõik lastekodus olevad lapsed said endale SOS-emad ning SOS Lasteküla asus peredele privaatseid elamispindasid otsima, kuhu pered saaksid kolida. Mina kohtusin oma lastega lastekodus aga õige varsti kolisime lastega päris oma koju. Ma ei unusta mitte kunagi seda pilku laste silmis, kui me esimest korda oma päriskodu uksest sisse astusime. Lapsed olid lihtsalt sõnatud!“
Praegu kasvab Elena peres kaks tüdrukut ja kolm poissi. Tüdrukud on 9 ja 12aastased ning poisid 1aastane, 12 ja 18aastased. Elena bioloogiline tütar on juba 32aastane.
Elena 101 hobi
Elena on väga kaasaegne emme ning suur eeskuju ja autoriteet oma lastele. Elenal on palju erinevaid hobisid, mis ulatuvad ekstreemspordist iluuisutamiseni. „Mulle väga meeldib sõita skuutriga ning teha parasailingut ehk maakeeli langevarjuga kaatri taga lennata. Kuigi parasailingut ei peeta ekstreemspordialaks, saab oma koguse adrenaliini kõrgel õhus hõljudes ja kauneid vaateid nautides kindlasti kätte!“
Samuti naudib Elena lendu paraplaanil. „See on elamus, mida on raske sõnadega kirjeldada. Paraplaaniga lendamisel meeldibki mulle kõige enam, et seal on kõike, mida hing tahta võib: väike põnevustunne ja ärevus enne lendu, õhkutõusmisel kiirus ja võimas adrenaliin ning sõidu ajal imeline liuglemine kauni taevalaotuse kohal!“
Lisaks ekstreemsustele on Elenal nõrkus ka kaunite kunstide ning ilusate spordialade vastu: teater, iluuisutamine, peotants. Raamatutest on Elena suurimad lemmikud kriminullid.
Omadus, mida Elena puhul kõrgelt hinnatakse on see, et ta suhtub kõigesse positiivselt. Ka kõige keerulisemas olukorras võib leida midagi positiivset, kui osata vaid teraselt vaadata. Ka oma lastesse püüab Elena süstida positiivset ellusuhtumist. „Virisemisega ei jõua mitte kuskile!“ teab Elena.
Vabal ajal meeldib Elenale sõita jalgrattaga, rulluisutada, ujuda, joonistada, teha mosaiikpilte ning mängida bowlingut ning piljardit.
„Kõikidesse tegevustesse püüan alati kaasata ka lapsed,“ ütleb Elena. „Kui ei proovi siis ei saagi ju teada, kas sulle meeldib see või mitte! Tavaliselt on lapsed alati õhinaga iga tegevuse juures ning neile väga meeldib, et ma jaksan kõik vallatused nendega kaasa teha!“ naerab ta.
Elu karantiini ajal
Nii nagu tuhandetes teistes peredes kulub eriolukorra ajal suur osa ajast õppimise peale. „Lapsi on palju, kõik tahavad abi ja toetust ning nii võibki juhtuda, et hommikul alustame ning alles õhtul lõpetame,“ räägib Elena.
Aga see ei tähenda, et muud tegevused ära jääksid. „Ka karantiini ajal jõuame peale õppimise veel lauamänge mängida, näiteks doominot ja Unot. Lastele meeldib väga ka peitust mängida, ilma selleta ei saa ükski päev. Samuti on meie pere laste lemmikuks viktoriinid, mida me päris tihti oma peres korraldame. Veel meisterdame savist ja paberist kujukesi ning sageli prindin välja erinevaid pilte, mida lapsed siis heameelega värvivad. See tegevus rahustab lapsi, kui nad mingil põhjusel on ärevad.“
Üks vahva hobi on veel, mida Elenal koos lastega meeldib teha. „Tantsime ja filmime erinevaid naljakaid videosid. See on üks tegevus, mille tegemist me väga naudime!“
Elena on märganud, et eriolukorra ajal on väga palju usalduslikumaks muutunud ka tema suhted lastega. „Üheks põhjuseks on kindlasti see, et oleme varasemast palju rohkem koos olnud. Räägime palju ning teeme tõesti kõike koos.“
Elena on unistuste ema: kaunis, sportlik, kindlameelne, rahulik ja positiivse ellusuhtumisega. SOS Lasteküla on õnnega koos, et sellised emad on võtnud oma missiooniks teiste emade laste eest hoolitsemise ning teevad seda suure armastuse ja sajaprotsendilise pühendumisega.