SOVA.ee chat on olnud avatud natukene rohkem kui üks aasta ning on selle ajaga aidanud sadu lapsi, kellel on tekkinud võimalus kurta muresid anonüümselt täiskasvanutele. Alati on liinil olemas vähemalt üks nõustaja, kellel võimaluse korral on abiks ka vabatahtlik. Kui nõustajal on juba vestlus, siis võtab järgmise vestluse vabatahtlik, kuid kui teema läheb liiga raskeks ning käib üle jõu, siis on tal võimalik vestlus üle anda nõustajale.
SOVA chat on vestlusplatvorm lastele vanuses 7 kuni 16 aastat. SOVA vestluses saavad lapsed anonüümselt ja konfidentsiaalselt arutada neid vaevavaid küsimusi või teemasid. Selleks, et abistav keskkond saaks töötada ja lapsi aidata, on meil vaja Sinu abi. Nimelt on tegemist SOS Lasteküla Eesti Ühingu eestvedamisega, mida hoiavad üleval annetajad. Mis on SOVA.ee chat, saad pikemalt lugeda SIIT. Pane meile õlg alla ja aita meil lapsi aidata, hakka annetajaks! Kuidas annetada? Vajuta SIIA.
Kuidas näeb välja SOVA.ee chati vabatahtliku argipäev ning mida ta kogeb noortega vesteldes? Tegime juttu chatis vabatahtlikuna tegutseva Raili Sassianiga, kes tutvustas meile SOVA vestlusplatvormi oma vaatenurgast.
Kui kaua oled Sina SOVA chatis vabatahtlik olnud?
Liitusin SOVA-ga vabatahtlikuna juba üsna algusest. Chat alustas tegutsemist 2022. aasta märtsis ja mina tegin oma esimesed vahetused juba järgmisel kuul.
Kuidas jõudsid selleni, et nüüd Sa tahad ja Sinust saab SOVA vabatahtlik?
Olin juba mõnda aega mõelnud vabatahtlikuna panustamisele ja väikesel määral vabatahtlikuna löönud kaasa KiVa (Kiusamisvaba Kool) tegevustes. Laste ja vaimse tervise teema on mind alati kõnetanud ja SOVA puhul on mõlemad teemad koos, mille tõttu 2022. aasta alguses, Facebookis vabatahtlike kaasamise kampaaniat nähes, otsustasin üsna kohe kandideerida.
Mis on Sinu roll SOVA’s ja milline on Sinu keskmine tööpäev? ?
Olen vabatahtlik, mis tähendab kaks korda kuus kahetunnist valvet, mille jooksul olen ootel ja valmis chati tulevate noortega suhtlema. Oma peamise rollina näen seda, et olen olemas ja valmis suhtlema.
Liitun tavaliselt kümmekond minutit enne oma vahetuse algust, vaatan üle meeskonna kanali, kus jagatakse jooksvalt infot olnud vahetuste kohta. Samuti saan seal märku anda, et olen kohal ja valveks valmis. Kuna valveid on vaid kaks korda kuus, siis lasen tavaliselt vahetuse alguses silmad üle ka Google Classroomis olevatest chati infomaterjalidest.
Vahetuse alguses saadab mind alati kahetine tunne – ühelt poolt soovin, et ühtegi vestlust ei tuleks, sest on väike pelgus keeruliste vestluste ees, teisalt ikkagi ootan neid, sest olen võtnud selle aja, et olemas olla ja toetada. Alati tunnen kergendust, kui lapse mure ei ole selline, mis teda ennast ohustaks – Tunnen ennast siis enesekindlamalt ja minu peamine eesmärk on läbi küsimuste ja mõttevahetuse lasta lapsel lihtsalt oma mure ära rääkida või pakkuda talle teistmoodi vaatenurki. Näiteks mõtiskleda temaga koos, miks vanemad on vahel mõistmatud või mida hakata peale parima sõbrannaga, kes on tüütuks muutunud. Üsna sageli tundub, et lapsele piisab sellestki, et keegi ilma hinnanguid andmata ta ära kuulab.
Mitu vestlust sul keskmiselt päevas on?
Vahetused on hästi erinevad. On olnud kordi, kus ei ole ühtegi vestlust ja samas on ka selliseid, kus on korraga 2-3 vestlust.
Millises vanuses lapsed kõige rohkem abi küsivad ning kas rohkem on tüdrukuid või poisse?
Mina olen enim suhtlema sattunud 12-14 aastaste noortega ja suurem osa neist on olnud tüdrukud. Samane jaotus tuleb välja ka chati üldisest statistikast.
Kas Sa tunned, et lapsed saavad juba lihtsalt rääkimisest abi?
Jah! Nii mõnigi kord on vestlus lõppenud lapse tänusõnadega selle kohta, et ta sai rääkida, et teda hinnangut andmata ja liigsete emotsioonideta ära kuulati.
Mis saab, kui lapsel on vaja rohkem abi kui lihtsalt vabatahtlikuga jutustamine?
Vabatahtlikuna on seesmiselt kogu aeg väike ärevus, et kas ma ikka oskan ja suudan last toetada, ega ma midagi valesti ei kirjuta ja niigi hädas last veel rohkem hätta ei jäta jne. Hästi palju on abiks ja annab kindlust teadmine, et vabatahtlikuga koos on alati valves ka nõustajad, kes on vajaliku ettevalmistusega professionaalid. Jututoas on vestluse nõustajale edasi andmine või temaga konsulteerimine väga lihtne. Seni ma ühtegi vestlust üle andma ei ole pidanud, aga nii mõnigi kord olen nõustajale märku andnud, et mul on käsil keeruline vestlus ja võin vajada abi. Nagu öeldud, siis üksi see teadmine juba pakub tuge.
Milline on Sinu isiklik hinnang SOVA olemasolule?
Minu isiklik hinnang on, et selline lastele turvaline ja anonüümne vestluspaik täiskasvanutega on väga vajalik. Olgugi, et nõustamist pakutakse ka muul moel ja teistes kanalites, siis iga täiendav kanal, kuhu laps oma murega tee leiab, on tänuväärne. Tänases kiires elutempos, kus nõudmised nii täiskasvanutele kui ka lastele on pigem kõrged ja enamusel elutempod väga kiired, kipub meil jääma vahel märkamata, kuidas see kõik lastele mõjub või kuidas meie lapsed end üleüldse tunnevad. Ise olen tundud, et SOVA vestlusel on hea võimalus lapsele rahulikult avada ka seda poolt, miks ema-isa moel või teisel mõnikord käituvad. Näiteks miks tõstavad vanemad häält, kui avastavad lapse enesevigastamise ohust.
Kas vestlustes on tunda, et lapsed koguvad enne vestluse alustamist pikemalt julgust?
Mina ei ole tundnud, et julgust pikemalt kogutakse. Minu meelest tuuakse peamine küsimus üsna ruttu lauda, kuid pikemal vestlusel hakkavad selguma täiendavad tahud ja vahel selgubki, et peamine mure on hoopis milleski muus. Kuigi chatti sisenedes küsitakse lapselt nime ja vanust, siis tegelikult on tegemist ikkagi anonüümsust pakkuva suhtluskeskkonnaga ja see kindlasti toetab avatust ning noortele tundub kirjalik suhtlus üldse järjest omasem olevat.
Kui jõhkraid kogemusi lapsed vabatahtlikule räägivad ning kuidas need lood nii Sind kui ka teisi vabatahtlikke mentaalselt mõjutavad?
Minu jaoks on kõige keerulisemad vestlused lastega, kes kirjutavad näiteks enesevigastamisest või isegi soovimatusest elada. Kui siis veel juhtub nii, et ühele vahetusele kuhjub mitu sellist vestlust, on mõtete eemale saamine päris keeruline. Ikka jääb kummitama mõte, et kas ta ikka sai abi ja suudab end hoida, kasvõi seni, kuni saab uuesti meist kellegagi vestelda. Seetõttu on hästi oluline vestluse lõpuks saada lapselt tagasisidet selle kohta, kuidas ta end tunneb selles hetkes. Hästi oluline on endale teadvustada, et meie abistamise võimalused ongi väga piiratud – meil on kirjalik suhtlus ja materjaliks vaid see, mida laps otsustab meile anda.
Me anname endast parima, et olla lastele olemas ja neid aidata – see ongi peamine. Selle teadvustamine aitab neist keerulistest juhtumitest üle saada. Abiks on kindlasti ka see, et vajadusel on võimalik omavahel suhelda. SOS’i poolt korraldatakse ka konkreetsete teemade põhiseid seminare ning kogemuste jagamiseks on olnud ka grupi supervisioone.
Mida tahaksid öelda lastele, kes saaks SOVA chatist abi?
Oma murede jagamine aitab, tule räägi meiega!