Signe ja Ivar asusid 2010. aastal tööle SOS Lasteküla perevanematena ning 31. märts 2023 oli neil viimane tööpäev. 13 aasta jooksul kasvatasid nad kaheksat last.
Käisime Signel ja Ivaril viimase tööpäeva puhul Põltsamaal külas ning ajasime nendega natukene juttu. Perevanemad said rääkida, kuidas nende SOS teekond algas, milline see välja nägi ning kuidas sündis otsus, et nüüd on õige aeg lõpetada. Lisaks meile olid kohal ka sotsiaaltöötajad, peretädid ning endised ja praegused lapsed. Lastele andsid pensionile minevad perevanemad tänutäheks nimelised kuldsed kruusid, mille sees oli natukene maiustusi. Perevanemad kostitasid külalisi snäkkidega, karastusjookidega ning muidugi isetehtud koduste makaroni-, riisi-, ja kartulisalatitega.
Miks ja kuidas teist said SOS Lasteküla perevanemad?
Signe ja Ivar mõlemad rääkisid nagu ühest suust, kui raske oli 2010. aastal Eestis inimestel tööd leida. Nemad võtsid vastu väljakutse hakata SOS Lasteküla perevanemateks ning nende lapse elukaaslane sai omale Signe endise töökoha omale.
“Me elasime siin lähedal ja nägime, kui neid maju siin ehitati. 2010. aastal oli töökohtadega väga kitsas. Minia saigi siis minu endise töökoha omale, kui ma SOS Lasteküla perevanema ameti vastu võtsin.” ütles Signe.
“Meil oli 2010. aastal mõlemal töökohad olemas. Saime teada, et siia ehitatakse peremajasid ja meie minias soovitas, et me võiksime proovida seda uut ametit. Käisime Tallinnas vestlustel ja paljudel koolitustel ning hiljem otsustati meid tööle võtta,” kirjeldas Ivar täpsemalt.
Kui kaua te SOS Lasteküla perevanemad olite ning mitu last te olete üles kasvatanud?
“Praegu saab peaaegu 13 aastat täis ning oleme kasvatanud kaheksat last. Neist neli jääb küll meist siia maha uutele perevanematele,” sõnas Signe.
“Mina olin 13 ja pool aastat,” ütles Ivar uhkusega.
Kuidas teie jõudsite otsuseni, et täna on teie jaoks viimane SOS Lasteküla perevanemate tööpäev?
“No eks meie vanusenumber hakkab pensionieani jõudma ja kuna meil on oma lastelaste jaoks jäänud äärmiselt vähe aega, siis tundus, et praegu on õige hetk lõpetada,” mõtiskles Signe.
“Kõik meie elu viimased 13 aastat ongi ju siin SOS perekodus olnud. Ööbime siin, ärkame siin ja elame siin 20 päeva kuus. Peame natukene ka oma lastelastele mõtlema ja nendega tegelema hakkama,” arvas Ivar.
Kas te jääte sellest perioodist midagi igatsema? Mida?
Signe: “Jah, kindlasti jääme. Näiteks käisime presidendil külas, kuhu niisama ei satuks. Sellised erilised kohad ja sündmused, kuhu meie jalg niisama ei satuks, neid jääme kindlasti igatsema,” meenutas Signe.
Ivar: “Meil on ühes kuus 10 puhkepäeva ning kui me kodus oleme ja satub kellegi sünnipäev või mõni muu tähtpäev sellesse perioodi, siis tulevad kõik lapsed külla, mis on väga-väga armas,” ütles Ivar.
“SOS võimaldas meil puhkust SPA-sse minemiseks ning muud sellised asjad, mis oli meie jaoks väga tore,” lisas Signe.’
“See oli tõesti kaunis tähtis meie jaoks, kuna me kusagil varem ei käinud, olime kodused. Silmad avanesid tohutult,” tahtis Ivar veel lisada.
Miks võiksid teised täiskasvanud hakata SOS lasteküla perevanemateks?
Ivari meelest ei saa nemad seda kohta kellelegi soovitada, vaid inimene peab ise tundma, kas ta on valmis vastukutset vastu võtma. “Meie ei saa olla soovitajad, sest inimene peab iseenda sisse nägema, kas ta on valmis nendeks seiklusteks või ei.”
Mida perevanema ameti juures inimeselt oodatakse?
Signe usub, et SOS Lasteküla perevanematel on vaja esialgu kaotada ära eelaimdused ja olema valmis oma tõekspidamisi muutma: “Siin majas oodatakse eelarvamusteta inimest. Oma tõekspidamised tuleb vajadusel ringi muuta, et neid lapsi mõista ja et neid oleks võimalik toetada. Põhiline ongi, et lapsega tuleb leida kontakt ja luua usaldus.”
Milline emotsioon teil on viimasel tööpäeval?
“Praegu juba hakkab tagasi loksuma – alguses oli väga valus. Elu on selline. Me loodame, et neil läheb hästi! Olen kindel, et suvel tulevad nad meile jalgratastega külla,” ütles Ivar emotsionaalselt lõpetuseks.
Ei pääsenud ka Signe emotsioonidest: “Mina olen ikka väga pikalt emotsionaalselt elanud seda äraminekut, tunnen ennast laste ees reeturina. Aga elu on selline, olen püüdnud seda omale selgeks teha, et perioodid algavad ja lõpevad. Ma arvan, et mu süda on rahul!”
SOS Lasteküla pere tänab Signet ja Ivarit kõigi nende aastate ning väljakutsete eest!
