Vahesumma 0,00 €
Mõni aasta tagasi rääkisime Jaanikast, kui perevanemast, kelle perre oli läbi elu, armastuse ja ka valusate kaotuste jõudnud lapsed. Toona ütles Jaanika lause, mis kandis endas nii südamesoovi kui elutarkust: „Lapsi tuleb meie peresse veel!“
Täna võib öelda, et elu ongi läinud täpselt seda rada. Raplamaal elavate Jaanika ja Tarmo kodus kasvab kaheksa last: neli bioloogilist last ja neli last, kes on jõudnud nende perre asendushoolduse kaudu. 17. juunil täitub Jaanikal ja Tarmol seitse aastat ajast, mil nad alustasid SOS Lasteküla perena oma kodus.
Minu elus on kaks väga olulist asja: lapsed ja käsitöö
Need kaks maailma põimuvad tema kodus iga päev. Ühelt poolt on siin suur pere oma igapäevase sagina, koolikottide, lasteaiahommikute, õhtuste vannitamiste, söögitegemiste, kallistuste ja vahel ka tülidega. Ja siis on käsitöö. Jaanika viis luua ilu, hoida kokku pere kulusid ja anda edasi killuke iseendast.
Lapse kasvamiseks on vaja tervet küla
Raplamaal elades on Jaanika ja Tarmo pere ümber oma kodukandi inimesed: sugulased, naabrid, õpetajad, lasteaia- ja koolikaaslased, huviringide juhendajad, sõprade vanemad ja tuttavad näod. Need on inimesed, kes lapsele aja jooksul tuttavaks saavad, teda märkavad ja aitavad tal tunda, et tema ümber on rohkem kui üks turvaline täiskasvanu.
Nii hakkab lapse ümber tasapisi kujunema toetav võrgustik, mis aitab tal kogeda turvatunnet, järjepidevust ja kuuluvust. Lapse jaoks on oluline, et ta tunneks end osana millestki laiemast kui ainult oma kodu. Nagu öeldakse, lapse kasvamiseks on vaja tervet küla.
Jaanika ja Tarmo peres kasvavad Lisandra, Kristofer, Stalla-Maria, Kristella, Brendon, Rebeka, Karina ja Katrin. See on suur pere, kus igal lapsel on oma lugu, oma tempo ja oma koht.
Pereks oma kodus olemine ei tähenda ainult hoolimist ühe katuse all. See tähendab ka seda, et laps saab kasvada loomulikus koduses keskkonnas, käia oma kodukandi lasteaias või koolis, luua sõprussuhteid, olla osa pere traditsioonidest ja tunda, et ta kuulub kuhugi.
Kõige selle keskel on midagi väga lihtsat ja väga olulist: oma pere, oma kodu, oma lemmiktass, oma sünnipäevahommikud ja inimesed, kes on lapse jaoks olemas ka siis, kui päev ei ole olnud lihtne.
Just sellist kodu on Jaanika kunagi oma südames ette kujutanud.
„Juba teismelisena teadsin, et ühel päeval kasvatan ka lapsi, kes on sündinud minu südames,“ räägib ta. „Elu ise juhatas mind sellele teele ning nii ongi läinud. Lapsed on olnud minu suurim rõõm, õpetajad ja inspiratsiooniallikad.“
Suur pere tähendab suurt südant ja palju argipäeva
Pereks oma kodus olemine ei tähenda, et kõik on alati kerge. Suures peres vajab iga laps üks ühele tähelepanu, kuulamist ja aega. Mõni vajab rohkem julgustust, mõni rohkem piire, mõni rohkem rahu. Mõnel päeval on kodu täis naeru, mõnel päeval tuleb lihtsalt sammhaaval edasi minna.
Selles kõiges ei ole Jaanika üksi. Tema kõrval on Tarmo, Jaanika kindel teekaaslane ja suurim tugi. Ta on inimene, kellega koos kanda nii pereelu rõõme kui ka vastutust.
Tarmo käib tööl, kuid saab vajadusel tänu mõistvale tööandjale koju appi jääda. Suures peres on selline tugi hindamatu. See tähendab, et vastutus ei ole ainult ühe inimese õlul. Kui kodus on vaja lisakäsi, kuulavat kõrva või lihtsalt kedagi, kes võtab järgmise sõidu, söögi või lapse lohutamise enda peale, siis on Tarmo olemas.
Olen alati tundnud rõõmu loomisest ja oma kätega millegi erilise valmistamisest.
Väikesed unistused suure pere keskel
Kaheksa lapse kõrvalt tekib paratamatult küsimus: kuidas üldse jagub aega iseendale ja oma hobidele?
Jaanika puhul ei ole käsitöö midagi, mis seisaks pereelust eraldi. Pigem on see osa nende kodu rütmist. Mõnikord sünnib mõni uus mõte laste kõrvalt, mõnikord saab mõni õmblustöö valmis hilistel õhtutundidel. Mõnikord aga siis, kui Tarmo võtab koduse sagina enda kanda ja Jaanika saab korraks oma väikesesse rätsepasalongi taanduda.
Just Tarmo on olnud Jaanika jaoks ka unistuste täitja. Ta on rajanud Jaanikale koju väikese rätsepasalongi, koha, kus pereelu ja käsitöö saavad üheks. See salong on palju rohkem kui tööruum. See on paik, kus Jaanika saab olla korraks iseendaga, luua midagi ilusat ja samal ajal teha midagi väga praktilist oma pere heaks.
Suures peres ei ole hobid alati luksus. Vahel on need viis hoida tasakaalu, hingata ja koguda jõudu, et taas laste juurde tagasi tulla. Selles salongis sünnivad rõivad oma lastele ja teistele lastele, Haapsalu sallid, uued kangad ja väikesed suured unistused.
Praegu koob ta juba oma 45. Haapsalu salli.
„Iga salliga käib kaasas killuke hingest ja armastusest traditsioonilise käsitöö vastu,“ kirjeldab ta.
Ka õmblemine on Jaanika ellu kuulunud juba noorest east peale. Lapsena õmbles ta vanadest riietest nukule rõivaid ning koolis ootas õmblemistunde erilise põnevusega. Hiljem tuli see armastus tema ellu tugevalt tagasi pärast noorima lapse sündi, kui ta soovis talle ise riideid õmmelda.
Kui sul on kaheksa last, ei ole õmblemine ainult hobi. See on ka praktiline oskus ja suur kokkuhoid. Lapsed kasvavad kiiresti, riided kuluvad kiiresti ja vajadusi on palju. Oma kätega õmmeldud rõivas ei ole ainult ilus. See on tehtud konkreetsele lapsele, tema suurusele, maitsele ja vajadusele mõeldes.
Jaanika loodab, et läbi oma hobi saab ta olla eeskujuks ka lastele. Et nad näeksid, kuidas ideest võib sündida midagi oma kätega tehtut. Et loomisrõõm, kannatlikkus ja oskus midagi ise valmis teha kanduksid tasapisi edasi ka neile.
Oma kätega tegemine õpetab lastele rohkem kui ainult praktilist oskust. See arendab keskendumist, püsivust ja loovust. See aitab kogeda, et iga asi ei sünni kohe ega kiiresti. Samuti annab see lapsele tunde, et ta saab ise midagi luua ja korda saata.
„Ma väga loodan, et lapsed võtavad siit kaasa teadmise, et oma kätega saab palju ära teha,“ ütleb Jaanika. „Kui laps midagi joonistab, lõikab, õmbleb, meisterdab või parandab, õpib ta märkama detaile, otsima lahendusi ja ka iseennast rohkem usaldama. Oma kätega tehtud asi annab hoopis teistsuguse rõõmu. See õpetab, et väärtus ei ole ainult uues ostetud asjas, vaid ajas, hooles ja armastuses, mis millegi sisse pannakse.“
Sellest armastusest sündis ka Jaanika ettevõte ja veebipood. „Soovisin jagada oma loomingut ja käsitööd ka teistega,“ ütleb ta. „Tänaseks olen loonud isegi oma disainiga kangaid, mille üle tunnen suurt uhkust.“
Mõned lapsed sünnivad südames
Jaanika ja Tarmo lugu näitab, et pereks oma kodus hakkamine ei tähenda täiuslikku kodu, lõputut aega ega seda, et inimene peaks kõike üksi oskama.
See tähendab valmisolekut avada oma kodu ja süda lapsele, kes vajab turvalist täiskasvanut. See tähendab argipäeva, kus armastus väljendub vahel kallistuses, vahel soojas toidus, vahel koolitööde aitamises ja vahel selles, et keegi õmbleb lapsele uued püksid just siis, kui vanad on lühikeseks jäänud.
Igas kodus ei pea kasvama kaheksa last. Aga võib-olla on mõnes kodus ruumi ühele lapsele veel. Võib-olla on mõnes peres olemas need inimesed, kes on valmis olema lapse jaoks turvaline paik. Võib-olla on mõnel lugejal just praegu peas see mõte, mis Jaanikal oli juba noorena: mõned lapsed sünnivad südames.
Comments are closed