Vahesumma 0,00 €
Enda ja teiste jaoks ohtlikult käituv Kaur on erinevates kasuperedes läbi elanud nii süngeid kogemusi, mis oleks agressiivse ja pika paturegistriga poisi otse noortevanglasse viinud. Juhus saatis aga tema teele SOS Lasteküla perevanem Aili, kes oskas poisile pakkuda just sellise päästerõnga, mida Kaur sügaval südames oli igatsenud.
„Terve oma teadliku elu elasime Tallinnas ja kuna meie oma lapsed on kõik suured, otsustasime abikaasaga maale elama minna,” räägib Aili, kellel on oma teise abikaasaga kahe peale neli täiskasvanud last. „Hakkasin tööd otsima, aga päris oma asja ei leidnud. Ühel päeval lõi mees ajalehe lahti ja hüüdis, et siin on midagi sinu jaoks. Lehes oli kuulutus, et SOS Lasteküla otsib perevanemat. See oli viis aastat tagasi.”
Aili kandideeris ja saigi töökoha. SOS Lasteküla töötas just välja uut projekti, kus eriti raske lapsega prooviti üks-ühele perekasvatust. See tähendas, et lapsel on kaks perevanemat, kes nädal korraga lasteküla poolt üüritud elamispinnal lapsega koos elavad.
Koos Mirjamiga kanti Kauri eest hoolt peaaegu aasta, kuni Mirjam läbi põles. „Üle poole aasta olin üksi, siis tuli uus töötaja, kes põles samuti läbi. Ütles lihtsalt ühel päeval, et kardab oma elu pärast ja lõi ukse enda järel kinni. Siis tuli järgmine, kes oli samuti aasta ja põles ka läbi. Siis ütles minu mees, et nüüd aitab, last me enam närutada ei lase, sest kui me kõik ühte kätt ja jalga ei käi, siis head asja ei saa. Nüüd olemegi üle aasta Kauri eest abikaasaga kahekesi hoolitsenud. Kõik halva ragistame ära ja unustame.”
Erinevates kasuperedes koges hirmsaid olukordi
Enne Aili juurde jõudmist elas Kaur väga paljudes kasuperedes, oma lühikese elu jooksul on ta käinud 14 erinevas koolis. „Mu elu algus läks väga raskelt. Ma olen näinud asju, mida ei tohiks ükski laps näha ega kogeda. Kasuperes, kus elasin kaheksakuuselt kuni kuueaastaseni olin ma kogu aeg luku taga, pidin õppima lukku lahti muukima, et toast välja saada, pidin salaja söömas käima, selles peres oli väga palju hirmutamist,” meenutab Kaur oma lapsepõlve esimesi hirmsaid mällu sööbinud kogemusi.
„Aasta enne Elvasse minekut sain teada, et need ei ole minu bioloogilised vanemad, kellega ma koos elasin. Mõtlesin, et Eesti on nii väike, kui ma tekitan Elvas palju probleeme ja teen lollusi, jõuab see mu päris vanemate kõrvu ja nad võtavad ise minuga ühendust. Seda muidugi ei juhtunud. Elvas oli mul väga palju probleeme politseiga, kõik politseinikud tundsid mind nägupidi,” nendib Kaur, kelle igapäevaelu osaks said verised kaklused ja kodust ärajooksmised.
Äkkvihahoos pliiatsiga kõrri
„Elvas juhtus mul kõige hullem lugu, millele politsei pidi reageerima, siis ma ei teadnud veel, et mul on äkkviha. Seal oli üks minust palju vanem poiss, kes ei kuulanud mind üldse, kui uks oli lukus, tuli aknast sisse ja segas. Ühel hetkel tegin ukse lahti, võtsin pliiatsi ja lõin talle otse kõrri. Peale seda ei mäleta ma enam midagi, silme ees läks mustaks. Sentimeeter jäi arterist puudu, muidu oleks see väga kurvalt lõppenud, mul vedas,” meenutab Kaur üht hirmsat hetke oma elus.
„Elvast läksin Hiiumaale, kus olin kahes peres ja sealt sain veel hullemad kogemused,” toob Kaur välja.
Ühe kasupere perevanemaks oli Malle Kobin, kes kasulaste väärkohtlemise ja lastelt vabaduse võtmise pärast aastaid hiljem kohtu alla anti ja ka vangi läks. „Seal juhtus väga palju asju, mida ükski inimene ei tohiks kogeda,” sõnab Kaur.
Kaur kirjeldab, et kui tal tuli äkkvihahoog, oli seda väga raske kontrolli alla saada. „Olin väga agressiivne. Läksin väga hullult inimestele kallale, ähvardasin koolis nii hirmsalt, et kooli kutsuti kiirreageerijad,” meenutab Kaur. „Olin kogu aeg politsei huviorbiidis.”
Kaur meenutab, kuidas ühel korral hakkas politsei teda Elvast Viljandi psühhiaatriahaiglasse transportima. „Mind pandi politseibussi taha istuma, kus ei olnud turvavööd. Ma olin juba maha suutnud rahuneda, kui auto pani äkitselt pidurit ja lendasin vastu auto põhja. Õnneks sõitis meie taga kiirabiauto, kuhu mind ümber tõsteti. Ma olin ka kõikide kiirabiarstidega juba tuttav,” meenutab Kaur.
Kõik kasupered, kuhu Kaur elama paigutati, loobusid temast, sest keegi ei saanud vägivaldselt käituva poisiga hakkama. „Pered ei olnud minu valida. Nad kas loobusid ise minust või võeti mind perest ära,” sõnas ta.
Pärast valusat kogemust loobus bioloogiliste vanematega suhtlemast
Hiiumaalt viidi Kaur politseiautoga Tapa erikooli, kus ta elas aasta aega. „Tapa erikool on viimane koht enne noortevanglasse minekut,” tõdeb Kaur. „Kuigi ma oma vanuse tõttu poleks Tapa erikooli sobinud, olin liiga noor, siis mind lihtsalt ei olnud enam mitte kuskile mujale saata.”
Oma bioloogiliste vanematega pole ta kunagi koos elanud. Isa leidis Kaur sotsiaalmeediast, kuna teadis oma isa nime. „Kui sain Tapa erikoolist ära ja sain endale telefoni, otsisin isa üles ja hakkasin tema juures käima. See lõppes aga sellega, et sain tema kodus füüsiliselt väga haiget. Siis hakkasin ema ja vennaga suhtlema. Emaga ma enam ei suhtle, vennaga suhtlen vahetevahel.”
Kauri elu on väga positiivselt mõjutanud psühhiaater Madis Parksepp, kelle juures on poiss pea pool oma elust käinud ja väga palju abi saanud. Psühhiaater oli ka see, kes Kauril ATH diagnoosis.
Tapa erikoolis nähti poisis esimest korda elus potentsiaali
Tapa erikoolis hakkas Kaur tegelema puu- ja savitööga. „Tegin savinõusid, hakkasin joonistama. Seal olid käsitöötunnid.”
Erikoolis nähti esimest korda elus poisis potentsiaali. „Seal saadi aru, et ta pole päris selline poiss, kes peaks erikoolis olema,” tõdeb Aili, kelle juurde poiss saabuski otse Tapa erikoolist. „Kuna mitte keegi enam Kauri ei tahtnud, pani SOS Lasteküla toetava käe alla.”
Aili ei teadnud poisi taustast midagi. „Mulle öeldi, et tuleb armas blondi peaga poiss. Sain aga sellise poisi, kes istus ründeasendis toanurgas, käed vaheliti rinnal. Minuga ei leppinud Kaur üle poole aasta. Ma istusin rahulikult, lasin tal kõik emotsioonid välja lasta. Mind pole ta kordagi löönud ega mulle kallale tulnud, mina pole oma elu pärast kartnud. Lihtsalt ootasin oma aja ära,” meenutab Aili.
Maakodu osutus elupäästjaks
Aili ja Kristo Avinurmes asuv maakodu on Kauri tegelik ja tõeline elupäästja. Põltsamaal muutus pere elu väga raskeks, sest linnas tegutseb mitu vägivaldset noortekampa, kuhu Kaur väga püüdis sulanduda. „Ta tahtis iga hinna eest nendega sõber olla, aga nii kui ta kedagi usaldas, sai kohe petta, sest tema usaldust kuritarvitati,” nendib Aili.
„Linnas olid väga vägivaldsed grupid. Kampadel tekkis palju pahandusi politseiga. Väga palju oli kaklusi koolis ja ka väljaspool kooli,” meenutab Kaur. „Tihti käis politsei koolis, mul tehti isegi tunniplaan niimoodi ümber, et ma ei puutuks teiste kambajõmmidega kokku. Olin teistele ja endale väga ohtlik.”
Aili nägi ja tajus, et poiss on maakodus rahulik ja seepärast püüdis pere igal vabal hetkel ja kõik koolivaheajad maal olla.
See maakodu on lihtsalt nii hea koht, seal on mets ja seal saab alati kõike teha, seal on kõik võimalused olemas, selgitab Kaur,
miks ta oli nõus kambakaaslastega suhtlemise asemel maale minema. „Vahel teen topograafiat, kaardistan metsas asju või kondan lihtsalt ringi.”
Kaur toob välja, et juba väiksena oli nii, et kui ta kodunt ära jooksis, siis alati loodusesse. „Mäletan, et kord ronisin Elvas kõrge puu otsa ja istusin seal kolm päeva. Puu otsast vaatasin nagu filmi, kuidas kõik mind otsisid.”
Lustivere kooli tulles kirjaoskamatu poiss tegi eesti keele koolieksami 87-protsendilisele tulemusele
„Eelmine aasta oli kõige hullem,” nendib Kaur, meenutades 8. klassi viimast koolipäeva. „Päev enne suvevaheaega lubasin Ailile ja oma õpetaja Maretile, et nüüd ei tule mul enam ühtegi jama. Viis minutit hiljem jõudsin sellise suure kakluse kokku keerata, et politsei ja kiirabi tulid kooli. Politsei tegi läbiotsimise ja leidis mu kotist kõvasti kinniteibitud paki, kus olid tühjad padrunihülsid.”
„Pärast 8. klassi lõpetamist suvepuhkusele minnes ütles Kaur mulle ja psühhiaater Madisele, et sügisel kooli tulles olen ma täiesti teine inimene, ja täpselt nii juhtuski,” meenutab pöördelist momenti Kauri Lustivere kooli individuaalõpetaja Maret Reinpõld. „Suvi otsa oli ta maal, sügisel tuli 9. klassi ja nüüd lõpetab kooli eeskujuliku käitumisega. Mitte ühtegi halba asja selle õppeaasta jooksul pole juhtunud, Kaur on üks tublimaid üheksandikke meie koolis.”
Õpetaja sõnul on Kaurile suureks autoriteediks Aili abikaasa Kristo, kellega poiss teeb koos puutööd ja käib kalal. Samuti on Kauri juures positiivne, et ta tunnistab, mis halvasti läks, oskab analüüsida oma käitumist ja julgeb ka andeks paluda. „Kaur on suutnud ennast hoida, sest eks provokaatoreid on ju ümber piisavalt, aga sel õppeaastal pole ta enam kampadesse kippunud, ta teeb iseendaga tööd,” toob Aili välja.
Palju muutis ka see, et Kaur hakkas noorkotkaks. „Ma ise väga soovisin seda,” lisab poiss.
Rajaleidja otsusel määrati Kaur Lustivere koolis individuaalsele õppele. „Sa näed esimesel pilgul kohe ära, mis poisiga on tegemist,” meenutab väikeklassi õpetaja Maret oma esimest kohtumist Kauriga Tapa erikooli ümarlaual, kus kümme inimest istus laua ääres, kes kõik poisi probleemiga tegelesid. „Väike Kaur oli nagu vägede ülemjuhataja, istus laua otsas ja kamandas. Ta sai mõne lause öelda, kui ma mõtlesin, et see on minu poiss. Ei ole võimalik last õpetada, kui sul temaga sünergiat ei teki.”
Kehalise kasvatuse tunnis Kaur ka käia ei saanud, sest igast füüsilisest kokkupuutest võis tekkida rüselus. „Tegime avalduse, et kuna ta käib maadlustrennis, siis ei pea kehalises kasvatuses käima,” sõnab õpetaja.
Koolivahetuste tõttu jäi Kauril koolis kaks klassi vahele. „Viis aastat tagasi minu juurde jõudes oli ta peaaegu kirjaoskamatu, aga tänavu tegi kõik 9. klassi eksamid ligi 90-protsendilisele tulemusele,” sõnab Maret, kes kõik need aastad on külg-külje kõrval koos poisiga õppinud. „Individuaalõpe tähendabki, et kogu aeg ollakse nokkapidi koos, et tulemused tuleks. See on tõesti individuaalõppe edulugu, mis näitab, mis võib tulla ühest naasklist poisist.”
Kauril on plaan minna edasi õppima Tartu kutsehariduskooli elektritehnikat. „Pärast seda lähen ajateenistusse. Kunagi tahan minna ka kõrgkooli.”
Lustivere kultuurimajas on Kauril kaks personaalnäitust
„Kaurile meeldib väga kalal käia, aga selleks peab suur kannatus olema, ta suudab tunde nööri lahti pusida, ka talvel jääaugu kohal. Tööd meeldib Kaurile ka väga teha. Peame talle vahel lausa ütlema, et lõpeta nüüd ometi see trimmerdamine ära. Ta on ka hästi sotsiaalne, tahab kõike teada, läheb ja küsib, väga avatud ja julge,” kiidab Aili.
Kuna Maret on ka kunstiõpetaja, oli just tema see, kes märkas Kauri loomingulist andekust.
Selle suve hakul avati Lustivere kultuurimajas Kauri kaks personaalnäitust. Ühel näitusel saab näha maale ja graafikat ning teisel loodusfotosid. Näitus oli õpetaja Mareti initsiatiiv, kes aitas pilte ka välja valida.
„Paar aastat tagasi hakkasin rohkem looduses käima ja pildistama. Hakkasin juba kojugi hiljaks jääma, sest pildistasin päikeseloojanguid. Kristo on väga hea fotograaf, tema õpetab,” on Kaur oma Ailile ja Kristole tänulik, kes ostsid talle ka korraliku kaamera.
„Ma tean, mis minust oleks saanud, kui ma poleks Aili juurde sattunud, ma oleksin tänaseks noortevangla kriminaalses seltskonnas,” sõnab Kaur.
Comments are closed