Vahesumma 0,00 €
30 aastat lastekülas töötanud perevanema abi Marge: hirmunud silmadega laps jääb eluks ajaks meelde
Perevanema abi Marge Haan-Uibo hoole all on kasvanud 30 SOS-last, kelledest paljudega kestab soe suhe tänini ning kes on teinud temast mitmekordse uhke vanaema. Marge sõnul oli lastekülla jõudmine saatuse märk, sest tema enda maja asub Keila lastekülast vaid paarikümne sammu kaugusel.
„Olen õppinud müüjaks ja töötasin ETKVL-i ladudes. Kaubandusse läksin ema jälgedes, sest toona oli see väga populaarne amet. Elasime defitsiidi keskel,” muheles 55-aastane Marge, kes on 30 aastat töötanud Keila lastekülas perevanema abina.
Siis jäi ta dekreeti ja oli esimese pojaga kolm aastat kodus. „Kogu oma elu olen elanud Keila lasteküla külje all, nii-öelda all-külas. Juhuslikult kuulsin, et siia hakatakse lasteküla ehitama ja osad alt-küla naised läksid ka lastekülla tööle.”
24-aastaselt sai kaheksa lapse asendusemaks
Marge kodust lastekülla on vaid paarkümmend sammu. „Mul on nii vedanud. Minu maja sai valmis aasta varem kui Keila lasteküla ja ma arvan, et see oli saatuse märk. Olin 24-aastane, kui kandideerisin SOS Lastekülla tööle ja sain,” meenutas Marge.
Tööle asudes sai ta kohe kaheksa lapse asendusemaks. Aastate jooksul on muutunud ka Marge ametinimetus. Algusaegadel oli ta asendusema, vahepeal peretädi ja nüüd ametlikult perevanema abi. Muutunud pole aga see, et igas kuus elab ta lastekülas kümme päeva, ülejäänud aja veedavad lapsed perevanemaga. „Kümme päeva kuus on lastekülas väga mõnus olla, ma jõuan kodus väga ilusti taastuda.”
„Kõik perevanemad on superinimesed, vaimselt väga tugevad, sellise töökoormusega mina vist vastu ei peaks,” tõdes Marge, kellele on ka perevanema kohta pakutud. „Mina olen oma praeguse elukorraldusega ülimalt rahul. Müts maha perevanemate ees, kes seda tööd teevad, see on imetlusväärne.”
Kui Marge lapsed olid väiksed, käisid ka nemad alailma lastekülas. „Mu kaks poega on ka siin üles kasvanud. Lasteküla kõrval oli kool-lasteaed, kus kõik lapsed käisid. Kogu mu elu on koondunud ühte kohta ja see on nii mugav,” tõi Marge välja.
„Üle poole oma elust olen lastekülas tööl olnud. See on minu jaoks elu missioon"
On teinud koostööd seitsme perevanemaga
„Esimene ema oli Irena, kellega me väga hästi klappisime, temaga olen ka kõige pikemalt koostööd teinud. Mina olen kõrval vaid abiline, ema teeb ära ikkagi suurema töö, aga koostöö perevanema ja perevanema abi vahel on väga oluline, klapp peab olema hea.”
Peaaegu kaks aastat on Marge olnud perevanem Kristi juures. Peres kasvab viis last, kõik üle 13-aastased. „Lapsed on ka mulle toeks, see abi on vastastikune,” sõnas Marge, kes on 30 aasta jooksul koostööd teinud seitsme perevanemaga.
Soovi kuskile mujale tööle minna pole tal kunagi olnud. „Töö lastekülas nii hästi sobib mulle. See töö ei sobi igaühele, kuigi võib pealtäha tunduda kerge. Peab olema ohtralt kannatlikkust, igaks asjaks peab valmis olema. Asjad juhtuvad siin päevapealt.”
On olnud palju lapsi, kes tulevad, mässavad ja laamendavad, keda ajad politseiga taga ja kellega on väga raske. „Aga aastate pärast on see laps täiesti teine inimene, saab kenasti oma eluga hakkama, loob oma pere,” sõnas Marge, lisades, et kahjuks kõigil lastel nii hästi ei lähe.
Lastekülas töötatud 30 aasta jooksul on Marge hoole alla kasvanud 30 SOS-last.
Linnapreilist sai mullaste näppudega aiandushull
„Ma olen näinud terve põlvkonna sirgumist. Algusaastate pesakonnast on nüüd paljudel oma lapsed, suhtlen nendega siiamaani, nende lastele olen ma vanaema, nad kutsuvad mind mammaks. Pean neid oma lastelasteks, mis sest, et nad pole bioloogilised. Ikka mulle helistatakse ja küsitakse nõu, räägitakse oma edusammudest,” on Marge nii tänulik oma lastele, kelle jaoks ta on siiani oluline lähedane.
Marge hobiks on aiandus. „Nii kui ma näpud mulda pistan, mu stress taandub. Noorena olin linnapreili ja aiandus mind absoluutselt ei huvitanud, see huvi on tulnud aastatega. Kunagi ütlesin oma vanaemale, et mina küll peenardes midagi tegema ei hakka. Emal ja vanaemal olid ka suured aiad,” tõdes Marge, kelle aianduspisik on tõenäoliselt siiski geneetiline.„Kevadel kasvatan oma suures aias kurgi- ja tomatiistikuid ning lilli ka müügiks, jõulude ajal teen jõulupärgi, mulle meeldib oma kätega midagi teha. Selle eest saab jälle mõne lisakopika. Omaette millegi nokitsemine on minu stressi maandamise viis,” muheles Marge, kelle jaoks lasteküla pere on alati olnud tema teine pere ja lasteküla tema teine kodu. „Ma ei pea seda töökohaks.”
Hirmunud silmadega laps jääb eluks ajaks meelde
Marge mõtleb sageli oma SOS-lastele. „Kõik igatsevad ju oma inimest, kes päriselt kuulaks. Mäletan elu lõpuni neid hirmunud silmi, kes mulle kunagi otsa vaatasid, kui laps esimest korda lasteküla uksest sisse astus. Mul oli südames nii valus, kui vaatasin neid segaduses lapsi. Natuke valus on ka siis, kui lapsed perest lahkuvad, nagu auk jääks siis südamesse,” sõnas Marge.
Kui algusaegadel kiputi SOS Lastekülas elavaid lapsi koolis narrima ja nende peale näidati näpuga, isegi õpetajate poolt oli sellist suhtumist tunda, siis viimastel aastatel pole see Marge sõnul enam mingi teema, ajad on muutunud ja SOS-lapsed ei eristu koolis teistest lastest enam mitte millegi poolest.
Marge on veendunud, et hoolimata aukartustäratavast tööstaažist pole tema teekond lastekülas kaugeltki veel lõppenud, vaid jätkub veel suurema hoo ja armastusega, sest kogemusi ja oskusi tuleb aastate lisandudes üha juurde. „Tunnen ennast siin nii turvaliselt.”
Marge on enda sõnul üsna introvertne inimene ja avalik tähelepanu talle üldse ei istu. Sellepärast meeldibki pigem koduaias kõpitseda ja remonti teha. „Lastekülas on elu ettearvamatu, teed küll plaane, aga kunagi ei tea, kuidas tegelikult läheb.”
Oskused seda rasket tööd teha on tulnud kogemustest ja koolitustest. „Kõike vajalikku olen õppinud praktilise elu käigus ja kolleegide toel. Kannatlikkus, empaatia, järjepidevus ja rutiin on väga tähtsad ja tänulikkus käib mu ametiga alati kaasas.”
Comments are closed