Vahesumma 0,00 €
Karin ja tema abikaasa said pereks oma kodus kaheksa aastat tagasi. Maalilise Lõuna-Eesti looduse keskel kasvab nende peres täna neli last – kolm 14-aastast noort ja pere kõige noorem, kolmeaastane pesamuna. Üks lastest on nende bioloogiline laps ning kolm südames kasvanud. Kaunis maakohas elamisel on oma võlud ja valud ning Karini argipäev on kiire, väsitav ja väga päris.
Pere igapäevas põimuvad puberteediea tormilisus, suur „MINA”, palju hoolimist ja kokkuhoidmist. Karin jagab üht täiesti tavalist esmaspäeva – päeva, milles on korraga nii kiiret argirabelemist, väikseid rõõme kui ka pereelu kõige ehedamaid hetki.
06.00 – päeva vaikseim hetk
Minu hommik algab vara. Vahel kell kuus, vahel juba pool kuus – täpselt nii, nagu päev parasjagu nõuab.
Kõigepealt võtan ühe väikese kohvi. See on sageli päeva ainuke hetk, mis kuulub vaid mulle. Vaikus majas, tass kohvi ja paar rahulikku minutit enne, kui kogu virr-varr pihta hakkab.
Kohv joodud, teen hommikusöögi valmis ja ajan üles „kolmikud” ehk kolm 14-aastast. Hommikuti on kohe näha, milline päev tulemas on – kas rahulik või natuke seiklusterohkem. Kunagi ei tea täpselt, mis tujuga keegi ärkab.
07.00 – hommikune ralli algab
Kui suuremad lapsed on söönud ja kooliks valmis saanud, äratan kõige väiksema. Tema tahab muidugi vahel veel natuke kaissu pugeda või hoopis mängima hakata, kuigi meil on tegelikult kiire.
Ausalt öeldes on hommikud meil päris korralik virrvarr. Kõik oleneb tujudest, energiast ja sellest, kui kiiresti keegi liikuma saab.
Kui lõpuks kõik valmis saavad, algab hommikune autosõit. Elame maal ja siin tähendab see seda, et ema ongi taksojuht.
Kaks last käivad koolis Põlvas, üks Tartus ja pesamuna lasteaias. Kõigepealt viin väikese lasteaeda, siis kaks last Põlva kooli ja pärast seda võtan suuna Tartu poole.
Kui saan kodust liikuma umbes pool kaheksa, siis esimene ring saab läbi tavaliselt kümne paiku.
10.00 – kodu vajab hoidmist
Koju tagasi jõudnuna vaatan üle kalendri. Kes peab minema trenni, kellel on teenus või arsti aeg ja kuidas kõikide sõitude logistika kõige mõistlikumalt ning aega ja kütust säästvalt planeerida.
Siis algavad kodused toimetused – pesu, koristamine ja õhtusöögi ettevalmistamine. Olen õppinud, et kui päeval sööki valmis ei tee, siis õhtul lihtsalt ei jõua enam.
Vahel taban end küll mõttelt, et päev võiks natuke rohkem tunde sisaldada.
13.00 – järgmine ring algab
Umbes ühe paiku istun uuesti autosse ja algab järgmine ring.
Alustuseks võtan ühe lapse peale ja viin ta jalgpallitrenni. Siis sõidan kiiresti koju tagasi, võtan järgmise lapse ja viin tema maadlustrenni. Vahepeal tuleb ära tuua ka pesamuna lasteaiast.
Siis hakkan jälle kõiki kokku korjama ja lõpuks liigume kogu selle seltskonnaga koju tagasi.
Mõni päev tundub küll, et sõidan rohkem kui kodus olen. Aga mis sa teed – selline elu maal juba on. Kui lisanduvad veel arsti ajad või muud käimised, võib juhtuda, et teekond Tartusse tuleb ette võtta mitu korda päevas.
18.00 – õhtu kodus
Õhtud lähevad kiiresti. Õppimine, mängimine, söögitegemine, söömine ja jutustamine – kõik korraga ja läbisegi.
Aga just õhtud ongi tegelikult meie pere aeg. Siis oleme lõpuks kõik jälle koos ühe laua ümber ja päev hakkab vaikselt maha rahunema. Meie päeva kõige suurem rõõm ongi see tunne, kui õhtul kõik lõpuks koju jõuavad ja saad aru, et oleme jälle kõik koos oma kodus. See tunne teeb kõik pikad sõidud ja väsimuse väärtuslikuks.
Muidugi ei lähe kõik alati ideaalselt. Kõige keerulisem ongi kogu logistika paika panemine. On päevi, kus ma lihtsalt ei jõua kõike. Mõni sõit või trenn tuleb ära jätta, sest ajad jooksevad kokku või energiat lihtsalt enam ei jätku. Õnneks saavad lapsed sellest aru. Õpime kõik koos kompromisse tegema ja üksteisega arvestama.
Hiljemalt pool kümme võiksid kõik juba voodis olla, kuigi see ei õnnestu alati plaanipäraselt.
Ja siis algab järgmisel hommikul kõik jälle otsast peale…
Meie pere aeg
Kuigi argipäevad on kiired, meeldib meile väga koos aega veeta. Armastame reisida ja laste soovil oleme püüdnud vähemalt korra aastas minna mõnele pikemale reisile mere ja päikese juurde.
See mõjub kuidagi rahustavalt – korraks kaob rutiin ära ja kõik lihtsalt naudivad hetke.
Suvel reisime palju mööda Eestit ringi ning kindlasti käime mere ääres. Lapsed armastavad merd ja selle rahu. Ausalt öeldes armastan mina ka.
Sest lõpuks ei ole kõige tähtsam see, kui kiire päev oli või mitu kilomeetrit maha sõitsin. Kõige tähtsam on see, et meil on oma pere, oma kodu ja inimesed, kes hoiavad kokku.
Comments are closed