15 aastat SOS Lastekülas

Keeruline oli aeg, kui ebaadekvaatne naaber noori terroriseeris

Noori elas toona korteris kokku kümme-üksteist. „Kõige raskem oli siis, kui meil oli 11 keerulise käitumisega last. Elame ju kortermajas ja elanikud nurisesid. Allkorrusel elas tollal ebaadekvaatne naabrinaine, kes kutsus meile kaks-kolm  korda päevas politsei, isegi Kapo käis kohal ja tõmbas kõik lapsed põrandale sirgu,” meenutab Tiina hirmsaid hetki.

„Vahel tegin üksinda korteris süüa, kõik noored olid koolis, kui politsei jälle ukse taga. Lõpuks paigaldasime kaamera, tõestamaks, et meie noored ei ole süüdi asjades, milles neid süüdistatakse.”

Tihtilugu oli nii, et Tiina vaatas kaamerast ja kui naabrinaise uks oli kinni, tegi vaikselt oma korteriukse lahti, et noor saaks hiirvaikselt ja kiirelt trepist alla lipata. „Et naabrinaine noort kätte ei saaks ega teda sõimama ei hakkas. Sageli keeras naaber näiteks tervel majal elektri välja, meil oli ühine kilp,” nendib Tiina.

„Nüüd elame nagu paradiisis. Lasteküla ostis ebaadekvaatse naabri korteri ära ja nüüd on see noorte harjutuskorter, kus noored harjutavad iseseisvat elu. Ma käin vahel seal ja õpetan noortele süüa tegema.”

Algul tegutses Tiina noortekodus kokana, aga kui noortega suhtlemisel tuli juba kindlus ja ka isiklik elu võimaldas, sai temast noortejuhendaja. „Puhkuste ajal olin tihti öösiti noorte juures ja ühel hetkel juhataja ütles, et miks sa täiskohaga tööl ei ole, nagunii teed nii palju ületunde.”

Kõige olulisem on ühtne ja sõbralik kollektiiv

Tiina sõnul peab seda tööd tehes palju arvestama iga noore iseloomuga. „Kooliskäimisega on suuri probleeme, mõni käib psühhiaatri juures, mõni ei taha käia, kõik on erinevad.”

Mis teda nii pikki aastaid selle töö juures on hoidnud, siis Tiina toob välja, et  neil on hästi pikaajaline ja tore kollektiiv. „Meid on kokku kuus, ja Hargo, kes kõige viimasena tööle tuli, on ka juba üle kümne aasta tööl olnud,” muheleb Tiina. „Me oleme töökaaslastega semud.”

Tiina sõnul on ideaalne, kui saad oma kolleegidele toetuda, kõik probleemid läbi arutada ja töökaaslasi usaldada, sest pead kolleegile, kes pärast sinu vahetust tööle tuleb, ära rääkima kõik, mis vahepeal on juhtunud. „Ilustada pole siin midagi,” lisab Tiina.

Noortejuhendaja töös läheb vaja rahulikku meelt ja kaastunnet. „Tõelise kontakti saavutamine noorega võtab aasta-kaks aega, sest nad ei usalda ju kedagi. Enda mina ei saa ka käest ära lasta. Mingigi kord peab ju olema,” loetleb Tiina, milliseid isikuomadusi selles töös vaja läheb.

Meeldib olla tegus, sest see annab energiat

Tiina enda laps ja lapselapsed elavad välismaal. „Mul on üks laps ja kaks lapselast. Poiss sai kümme ja tüdruk on seitse. Ma olen kaugjuhtimise teel vanaema. See on noorte endi valik, nad elavad Inglismaal juba üle 20 aasta. Vähemalt viis korda aastas ma oma lapsi näen, käin neil ka Inglismaal külas. Naersin, et Narva sõidab sama kaua kui Londonisse,” muheleb Tiina.

Kodus on Tiinal vaikus ja ta saab piisavalt rahu. „Mulle meeldib see rutiin, et olen viis päeva tööl. Hommikul tulen välja, sest muidu poleks minusugusel pensionäril eriti põhjust välja minna, kaua sa toidupoes ikka käid. Mulle meeldib olla tegus, see annab mulle energiat. Mulle meeldib, et ma ei tule tööle mingite virisevate vanainimeste juurde, oma ema põetades sain seda piisavalt.” 

Tiina toob välja, et neil on meeskonnas päris suur vanuseline läbilõige. „Mina olen  seitsmekümnendates, Aive ja Anu kuuekümnendates, Hargo viiekümnendates, Andres neljakümnendates ja Melissa, kes meil natuke aega tööl oli, kolmekümnendates. Mina olengi nagu vanaema eest,” naerab Tiina. 

Ei viitsi vinguda

Kord aastas korraldab noortekodu lahtiste uste päeva ja külla saavad tulla kõik, kes noortekodus kunagi elanud. „Algusaastatel oli tuba rahvast nii täis, et sai ainult püsti seista, pärast koroonat käiakse vähem. See on tavaliselt laupäev ja tulla võib kogu päeva jooksul. See on noortele kodu, mis ei seostu korteri, vaid just inimestega,” on Tiina rõõmus, nähes tänulikkust noorte silmades.

Ta toob välja, et on ka ise paarile kolleegile öelnud, kui too on mõlgutanud töölt lahkumise mõtteid, et ei lähe sa kuhugi, sest sellist tööõhustikku ja kolleege ei leia sa kuskilt mujalt, ja kolleegid on jäänudki, sest nad on Tiinaga nõus.

„Mina ei viitsi vinguda,” tõdeb Tiina ja räägib muheledes, et saab sel aastal 70 ja ei tea, kas nii eakal inimesel kõlbab veel tööl käia, aga kolleegid ei taha sellist juttu kuuldagi. „Surra ma tööpostil ei taha, aga tahtmist seda tööd teha on mul praegu veel küll ja tervis veel laseb ka,” naerab Tiina.