Lõuna-Eesti perevanem Aili Mänd jutustab toimekast kevadest ühe asjaliku noormehe silme läbi.
Justkui ootamatult on seljataha jäänud ilus ja tegus talv. See talv oleks justkui ette vaadates teadnud, kui kiirelt tuleb märts. Käes ta oligi, natuke plirts ja tilgake plärts.
Kevad on looduses ilus aeg, uute alguste märke täis. Teatavasti on kevad ka salakaval. Õues piilub üha enam päike, mis püüab soojalt paitada kõike, kuhu ulatub oma arglike kiirtega.
Tunduks, justkui oleks aeg vahetada talvegarderoob suvisema vastu. Sellega tuleb aga hoogu pidada. Õrnad, kuid kargevõitu tuulepuhangud annavad sellest omas keeles märku. Tuletavad meelde, et kõik ei pruugi kevades olla nii usaldusväärne.
Ei tulnud need pisiasjad korraga kõik kohe meelde ja ununesid ka vanemate manitsused korralikult riidesse panna, kui õue minna. Salaja saab õues ju ikka jope hõlmad valla päästa ja petlikult sooja ilma nautida. Sõbradki näevad, et ma ei karda midagi, ka külma mitte. Tulemus ei lasknud kaua oodata.
Kuu keskpaigaks on juba taas jaksu, et jõudumööda uuesti ka trennis, maadluses käia.
Hea on loodust vaadelda. Mõnus metsas käia, vaadata, uurida, tähele panna. Esitada minutis küsimusi rohkem, kui neid keegi kokku lugeda jõuaks. Vaja teada!
Kalalkäimist ei tasu mainidagi. Sõna “kalale” on justkui sireen, mis teatab, et nüüd ja kohe jääb kõik muu maailm seisma ja ees on vaid üksainus, kalamehemaailm.
Nädalavahetusel maale sõites oli kevadel varuks esimene üllatus: ”Haned on juba tagasi?!”, kõlas selle kinnituseks.
Maale, Tondikakule (see nimi vastab kõige paremini meie kodukoha kirjelduseks) jõudes tuli kiiresti villaste sokkidega kummikud jalga saada ning nende lohvavate helide saatel oja äärde minna. Vaja täpselt kontrollida ojavee taset. Vaadata üle oma väikse kuningriigi valdused, mis enamasti piirnevad oja kaldaäärsega.
No linnulaulu oli küll rohkem kui enne. Kodurähn tervitas oma toksimisega tuttavalt.
Jalad said suure esmase ekspeditsiooni käigus märjaks. Vesi oli sügavam, kui esmapilgul hindamine näitas.
Kõik oli kontrolli all. Mõni väike pajuritv ja peenike lepavars on vaja maha saagida. Mõeldud, tehtud!
Tegemist on veel palju. Pole aega söömagi minna. Tuleb kiirustada, et paari päevaga ikka kõik valmis saaks.
Kindlalt on vaja teada saada, kas konnad ja ussid on oma talvekorterist välja kolinud.
Kontrolli käigus selgus, et on küll. Kinnituseks nähtud ussi ja konnagi.
Veel jäänud üle vaadata lähedal asuva kopratammi olukord. Kas on uusi tammisid ka tehtud?
Seekord uusi pole. See-eest aga on koprad julgeks saanud ja on konnanud meie oja silla ümber. Kõik jälgi täis! Õhtul saab õnneks kuuma sauna.
Kahju, et veel kalale ei saanud… Jää on minemas ja vesi pole veel vaba. Ei saa talipüüki teha ega suveõngega minna loodust nautima.
Tagasiteel paistis, et tee Tondikakult Põltsamaale on ka vahepeal poole võrra lühemaks tehtud…
