KARIN KLAUS, perevanem Lõuna-Eestis
Perevanem Karin kasvatab lapsi perena oma kodus Lõuna-Eestis. Kaunis maakohas elamisel on oma võlud ja valud. Karin toob oma loos esile, kui keeruline võib olla lapsele sobivate haridusvõimaluste leidmine, kui elatakse väljaspool suuremaid keskusi. See on ehe ja südamlik lugu igapäevastest valikutest, positiivsest mõtteviisist ja sellest, kui oluline on perele SOS Lasteküla tugivõrgustik.
Uus algus lasteaiateel
Meie pere pisike alustas esimesel septembril lasteaiaga. Peas keerles palju mõtteid – kuidas me hakkama saame, kas kõik sujub? Nagu tavaliselt, kipun üle mõtlema, aga tegelikult läks kõik hästi. Pisikesele väga meeldib – harjus ruttu, ei ole palju nuttu, teeb ilusti „tadaa“ ja jääb rõõmsalt teistega mängima. Teda kiidetakse palju – ta on oma veetleva naeratusega võlunud kõikide tädide südamed.
Tegelikult ei ole ta ju mul esimene laps, kes lasteaeda läheb, aga seekord oli kõik kuidagi teisiti. Alates valikust, kuhu last panna, sest tahad ju teha lapse jaoks kõige paremaid otsuseid. Kui elad maal, hakkab kõigepealt läbimõtlemine: kuidas, mis kell keegi kuskil olema peab. Siis hakkad kalkuleerima, mis oleks kõige mõistlikum. Need on maal elamise võlud!
Aga ma ei kurda, sest saame hakkama. Nüüd hakkab vaikselt kõik paika loksuma. Loodan saada varsti ka veidi hingetõmbepausi, et ei peaks kogu aeg ratastel olema.
Koolivalikuga on keerulisem
Kooliga meil nii hästi ei ole. Väga raske on elada maakohas, kus puuduvad vajalikud võimalused. Näen, et laps vajab tuge ja talle sobivat koolikeskkonda, aga kahjuks meie vallas sellist kooli ei ole. Käisime läbi palju spetsialiste, et leida lapsele parim lahendus. Leidsime suuremast linnast mõned sobivad koolid ja olin juba lootusrikas. Saatsin kirjad laiali, aga vastused ei olnud positiivsed – kuna laps ei ole selle valla elanik, siis vastu ei võeta. Tuleb leida lahendus oma vallas.
Vahel tundub see kõik nii ebaõiglane – miks peab kannatama sellepärast, et elame kohas, kus võimalusi napib?
Ikka edasi, võrgustiku toetusel ja positiivsele keskendudes
Iga hommik algab mõttega, kuidas meil täna läheb? Vastan ausalt: mitte just kõige paremini. Vahel ongi tunne, et enam ei jaksa või ei oska. Tahad olla lapsele toeks, aga mõtted on otsas. Aga elame päev korraga, otsime veel võimalusi ja iga päevaga tuleb taas pisikesi lootuskiiri juurde. Ma ikka loodan, et kõik läheb hästi ja me lõpuks saame selle, mille poole pürgime.
Selle kõige saavutamiseks on vaja palju ressurssi ja jõudu. Ma olen väga tänulik oma inimestele, kes on minu ümber ja suureks toeks! Kui mul teid ei oleks, siis ma kardan, et üksi selle kõigega toime tulla oleks võimatu.
Hommikul ärgates istutan pähe mõtte, et täna tuleb imetore päev ja tulebki – olgu muresid kui palju tahes. Ja õhtul magama minnes leian ikka midagi positiivset, mille üle rõõmu tunda ja öelda: me saime hakkama.