Ema Maire astus SOS Lasteküla väravast sisse 15 aastat tagasi, sai ühe hetkega viie väikese lapse emaks ning tundis lapsi esimest korda nähes tõelist ja sügavat emainstinkti, mis on suunanud teda kogu tema senise SOS ema elu.
2005. aastal nägi Maire täiesti juhuslikult ajalehes kuulutust, kus otsiti SOS Lastekülla ema. Maire ise elas sel ajal Tartus ja pidas kondiitri ametit. Tema peres oli aeg, kus üks tütardest oli endale oma kodu rajanud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas, mees aga viibis tihti kodunt kaugel komandeeringutes. Kuulutust lugedes tundis Maire mingit isemoodi tunnet ja kummalist igatsust ning tabas ennast mõttelt, et kas see on minu võimalus jagada armastust ja tähelepanu, hellust ja turvalisust armastusest ilma jäänud lastele? Järgmisel hetkel oli Mairel juba sisimas otsus tehtud ning valmisolek pakkuda end nendele lastele emaks. Nüüd jäi üle vaid pereliikmetele oma ideest rääkida ja nendelt nõusolek ning heakskiit saada.
Hetkega paljulapselise pere emaks
Pere oli Maire plaanidega nõus ning toetas teda igati. Nii saatiski Maire kandideerimisavalduse SOS-i ja jäi südamevärinal ootama vastust. Maire suur unistus täitus, ta valiti SOS emaks, läbis praktika ning vajalikud koolitused.
Juhtus aga nii, et just sel ajal, kui Maire koolitusi läbis, otsiti kodu viiele õele-vennale, kellest noorim oli just saanud kolmeaastaseks ja vanim käis 1. klassis. Lapsed olid oma bioloogiliste vanemate poolt hooletusse jäetud ning suur oli oht, et lapsed tuleb paigutada elama üksteisest eraldi. Juhuse tahtel oli lastekülas just sel ajal üks maja tühjaks jäänud, sest seal elanud lapsed olid suureks sirgunud ja ema läks pensionile. SOS Lasteküla üks kindel põhimõte on aga see, et õdesid-vendi ei lahutata ning nad kasvavad alati koos.
„See oli saatus, mis mind just nende lastega kokku viis,“ ütleb Maire pisarsilmi aastatetagust hetke meenutades. „See oleks olnud nagu eile – nägin neid viit särasilmset last ning tundsin hetkega, et tegin õige otsuse. Minust sai üleöö viie lapse ema ning ma ei ole seda mitte kunagi, mitte iialgi, kahetsenud. Olgu kuitahes raske hetk või keerulised probleemid, ma tean alati, et koos saame neist üle ning leiame lahenduse. Ja oleme saanudki.“
Maire selgitas lastele kohe alguses, et nüüd on neil kaks ema – üks on pärisema ja teine on tema. „Kuulsin ka laste omavahelist sosistamist, et see on nüüd meie uus emme ja sellega oligi kõik öeldud. Mind võeti õnneks kohe omaks,“ ütleb Maire.
Pere pesamuna ei lasknud Mairest enam hetkekski lahti, nagu väike kängurupoeg hoidis ta kaela ümbert kinni ning käis oma emmega kõikjal kaasas.
„Alguses käisid nad mul aina sabas. Kui kuhugi oli vaja minna, ei tahtnud nad mind lasta või tahtsid tingimata kaasa tulla. Ka vannituppa pidin end suutma kuidagi nende eest libistada,” meenutab Maire. Võib arvata, et lastel oli hirm, et nad jäetakse jälle maha. Hüljatust, vahel ka mitmekordset mahajäetustunnet unustada pole võimalik.
Esimene aasta koos lastega mööduski suures osas nii, et ükskõik kuhu Maire läks, oli kõige väiksem alati süles ning teised nagu väikesed pardipojad järel.
Emmega koos on ka hambaarsti juures käimine lahe
Maire näeb iga päev ning tunneb igal hetkel, kui oluline on lapsele EMA. Kord juhtus nii, et pere väiksekesele taheti lasteaias puugivastast vaktsiini teha, kuid väike piiga hakkas nutma ning nõudis emmet. Nii toodigi laps koju tagasi, uuesti mindi arsti juurde juba koos emmega ning kõik sujus probleemideta. Sellest vahejuhtumist alates püüab Maire alati kohal olla, kui tema laste jaoks on tähtis, rõõmus, kurb või muu hetk, mis nõuab tähelepanu ning südamest kaasaelamist.
„Aga alguses oli mul laste pärast ikka suur mure. Väiksematel oli väga väike sõnavara ja kolmeaastane ei olnud võimeline veel õieti käimagi, kui ma nendega esimest korda kohtusin. Ja näiteks viieaastane ei tundnud siis veel tähtigi,” kirjeldab Maire. Laste arengu pealt oli näha, kui vähe vanemad nendega tegelenud olid. See pani Maire muretsema, kuidas nad koolis hakkama saavad.
Kui laps sünnib ja ema temaga igapäevaselt tegeleb, õpib laps justkui iseenesest, hooletusse jäetud laste puhul toimub aga taandareng ning hiljem tuleb topeltvaeva näha, et elementaarsed asjad selgeks saaksid. Õnneks on koolis õpetajad väga vastutulelikud, pakuvad lastele turvatunnet, et kõik läheb hästi. “ Ja lähebki!” on Maire seda palju kordi lähedalt näinud. „Lapse silmadest näed, et ta on õnnelik, et sai selle asja selgeks. Vahel tulevad nad koolist koju ja teatavad ise õnnelikult: ema, ma sain aru, ma sain selle ülesande selgeks! See on koolirõõm!” naerab Maire, ameti poolest ema. „Ma tunnen seda tõesti esmakordselt. Isegi vanasti oma lastega ei näinud seda kunagi päris niimoodi.”
Mairele meeldib väga, kui tema toad on täis laste kilkeid ja naeru. Tihti veedab kogu pere aega nii, et joonistatakse, meisterdatakse või küpsetatakse koos. Maire on oma lastesse süstinud ka korilase- ja aednikupisiku, mis tähendab seda, et juba varakevadel kaevatakse aia taha peenramaa, nii et rohimist ja tegutsemist jätkub terveks suvekski. „Meie pere lemmikhetkedeks suvel on igahommikused ühised maasikaotsingud oma peenramaalt. Samuti oleme agarad aiapidajad. Oleme proovinud ka eksootilisemaid taimi kasvatada nagu näiteks arbuuse,“ räägib Maire oma lemmiktegevusest perega. „Nimekiri oma aia saadustest on meil päris pikk – kurgid, tomatid, herned, porgandid, peedid, sibul, till, küüslauk. Aiapidamisel on lisaks töörõõmule meie jaoks ka praktiline väljund – siis on talvel head ja tervislikku sahvrist võtta.“
Lapse jaoks on ema või isaga koos veedetud aeg kvaliteetaeg, mis lähendab lapsi vanematega ning pakub võimalust iga lapsega personaalselt suhelda ning vajadusel muredest ja rõõmudest privaatselt rääkida. Suures peres sellisteks silmast silma jutuajamisteks aega leida polegi nii kerge.
Elu karantiini ajal
Lisaks igapäevasele peenarde ja kasvuhoone eest hoolitsemisele, kurgitaimede kasvatamisele ja õppimisele on Maire pere lemmikuteks kõikvõimalike lauamängude mängimine. „Monopoli, doominot ja Tsirkust võime lõpmatuseni mängida. Samuti jänkude, akrobaatide ja Arva ära lauamängu. Õnneks on meil mängudevalik suur,“ rõõmustab Maire, kes on ka ise suur lauamängude fänn. „Lisaks on meie peres popp legodega meisterdamine ning eriliseks nii-öelda karantiini aja hitiks on meil saanud suurte puslede kokkupanek. Üks 1000 ja üks 500 tükine pusle on juba kokku pandud. Praegu paneme 1500 ja 500 tükilist.“
Puslesid pusivad kõik pereliikmed üksteisevõidu iga päev. Kõigepealt sorteeritakse ühesugused jupid eraldi karpidesse ja siis pannakse osade kaupa kokku. Pusle ongi elutoa laual seni, kui kokku saab.
Sel aastal on juba jõutud ka muru niita ning lõpmatuseni jalgratastega sõita, niisama jalutada ja batuudil möllata. Hing on rahul ja keha saab ka oma koormuse kenasti kätte.
„Emme, sa oled mulle nii-ii kallis!“
Usaldussuhte loomine lapsega on pikk ja keeruline protsess. Sadu kordi keerulisem on see aga veel sel juhul, kui laps on oma elus väga palju haiget saanud, tema usaldust on mitmeid kordi kuritarvitatud ning pole olnud ühtki inimest, kes oleks lapse elus kujunenud püsivaks ning turvaliseks toetajaks. Seda enam on Maire oma saatusele tänulik, et tal on olnud võimalik tänaseks päevaks kokku 12 SOS lapsele, kahele bioloogilisele lapsele ning kolmele lapselapsele anda kindlustunne ning oma armastus, mis ei saa mitte kunagi otsa.