Eestis eraldatakse igal aastal keskmiselt 250 last oma vanematest, abivajavaid lapsi on tuhandetes. Lapse jaoks on see katastroof, olgu tema ema või isa millised tahes. Me ehitame aina juurde maju ja külasid, kuhu paigutada lapsi, kes oma kodus elada ei saa. Koolitame perevanemaid, kes armastaksid teiste emade lapsi ning võtaksid enda juurde kõik need õed-vennad, kes keerulises peres järjest juurde sünnivad. Me maksame suurt pearaha nende laste eest, kes ei ela oma kodus ning need kulud tõusevad riigi jaoks igal aastal. On see mõistlik?
Kas laste oma perest eraldamine on normaalne? Ei ole. Kas vägivaldse, ebastabiilse või mittetoimetuleva vanemaga ühe katuse all elamine on paratamatu? Kindlasti mitte.
Miks tegeleme pigem tagajärgede kui varajase sekkumisega?
Ennetamist on palju raskem hinnata. Me kardame sekkuda teise pere ellu. Me ei tea, mida teha, kui näeme naabrinaist päevast päeva nutetud silmadega, tunneme lapse lasteaiakaaslase isa kõrval viibides alkoholilõhna, märkame, et lapse huvikoolis käiv ringikaaslane on pidevalt näljane, unine või apaatne. Meil pole aega. Meil pole raha. Meil pole piisavalt lastekaitsetöötajaid, kes hädalisi märkaksid ja neid aidata suudaksid.
Mida siis teha?
2008. aastast alates raskustesse sattunud perede toetamist
Rohkem kui 1000 lapse pere on SOS Lasteküla ennetustegevus suutnud nende aastatega mustast august välja tuua. Nendele peredele oleme suutnud tõestada, et lapse jaoks on parim kasvukeskkond oma kodu, mitte lasteküla.
2008. aastal otsustas SOS Lasteküla minna oma kogemustele toetudes appi kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajatele, et olla neile käepikenduseks ning jätkata sealt, kus lastekaitsetöötaja ressursid lõpevad. Põhjusteks on vähene aeg ning ebapiisavad rahalised vahendid, mis takistavad lastekaitsetöötajatel kõikide probleemsete peredega tegeleda, sest selliste perede arv on suur, lastekaitsetöötajate oma aga paraku mitte. Ummikusse jooksnud peredega asuvad tegelema SOS Lasteküla perede tugitöötajad, kes teevad kohalike lastekaitsetöötajatega väga tihedat koostööd.
Kuidas suudab SOS Lasteküla perede tugitöötaja keerulisi peresid aidata?
Perede tugitöötaja ehk perede usaldusisik suudab perega usalduslikuma kontakti luua kui valla lastekaitseametnik. Pered, kes niigi väga katki, ei kipu võõraid usaldama. Usaldusliku suhte loomisel mängib suurt rolli aeg ja piiri ning distantsi tajumine. Usaldusisikule usaldab pereliige tihti sellist infot, mida ei räägita isegi teistele pereliikmetele. Tugitöötaja kasutab seda delikaatset infot perele sobiva lahenduse leidmiseks ning tal pole kohustust seda valla lastekaitsetöötajale edasi rääkida. See vähendab perede ärevust, sest tihti kardetakse, et valla ametnik käib pere tagant nuhkimas ning tahab kindlasti lapsed ära võtta. Lastekaitsetöötajal ei ole ka sellist aega, mis võimaldaks kõiki hädas olevaid peresid kaks korda nädalas külastada.
Tugitöötaja ei tee midagi pere eest ära ega süvenda nende õpitud abitust, vaid juhendab asju õigesti tegema. Oluline on perele edasi anda õiged väärtushinnangud – kui oled millegi saamiseks või oskuse omandamiseks ise vaeva näinud, oskad seda asja või tulemust ka palju paremini hinnata. Usaldusisik õpetab inimest ennast aitama.
Muudatused peres võtavad aega ning nõuavad järjekindlat tähelepanu ning juhendamist. Igal tugitöötajal on korraga mitu peret ning ta on kogu selle keerulise teekonna algusest lõpuni peredega koos. Kõik tõusud ja mõõnad elatakse koos üle. Pole harvad juhtumid, kui hilisõhtul helistab pereema: „Ma olen praegu viinapoe ees. Kui sa kohe siia ei tule, ei suuda ma enam vastu panna!“ Ja usaldusisik veenab hädalist, et ta seda saatuslikku sammu ei astuks.
Tihti ei vasta kohalike omavalitsuste teenused pere vajadustele või võtab see liiga kaua aega, et vajalikku abi perele saada. SOS suudab kiiresti reageerida ning tagada perele just sellise abi nagu hetkel on vaja ning teha seda kiiresti. Tavaliselt on abi vaja saada 24 tunni jooksul, et pere ei langeks tagasi musta auku.
Suur perede arv, kus nii vanematel kui lastel on psüühilised häired, erinevad sõltuvused ning rasked puuded. SOS Lastekülal on ligi 30 aastane kogemus erivajadustega perede ja laste abistamisel. Me saame kasutada oma suure rahvusvahelise organisatsiooni SOS Kinderdorf International teadmisi ja kogemusi ning koolitame pidevalt juurde inimesi, kes keerulisi peresid aitavad.
Aidata saame tänu headele inimestele
Kõikide nende aastate jooksul oleme peredele abi saanud pakkuda suuresti tänu lahketele ja suure südamega annetajatele. Viimastel aastatel on tõusnud nende omavalitsuste arv, kes on nõus oma piirkonnas tegutsevat ennetustööd kas osaliselt või täismahus toetama.
Meie eesmärk on ennetustegevust järjekindlalt arendada ja laiendada ning teha seda lootuses, et ühel päeval saame sulgeda lastekülad, sest kõik lapsed kasvavad turvaliselt kodus oma ema ja isa juures.
Iga keerulisse olukorda sattunud pere mustast august väljatoomisega langeb ka igalt Eesti riigi maksumaksjalt üks rahaline koormus õlgadelt, mida peaksime kandma siis, kui me neid peresid aidata ei suuda.
Oleme veendunud, et suudame aidata peresid, kelle väärikale toimetulekule on teised juba käega löönud ning panna nende perede lapsed uskuma, et ema ja isa armastavad teda väga.
„Ma võin uhkusega öelda, et suurem osa peresid saab siiski jalule aidata ning iseseisvalt ning hästi toimima panna. Kõige olulisem on olla toeks, et inimene ei murduks poolel teel ning tal oleks alati valik – kas ta tahab, et teda aidatakse ja võtab sellest viimasest õlekõrrest kinni või ta ei taha. Kui tahe on olemas, siis mina võin perega koos mägesid paigast liigutada,“ ütleb SOS Lasteküla perede tugitöötaja Merike.