Kõiges on süüdi see, et me olime vaesed. Veel aastal 1994 kasvasid lapsed nõukogudeaegsetes lastekodudes, mis olid ehitatud piltlikult öeldes metsa taha selleks, et keegi ei teaks selliste asutuste olemasolust. Meie unistus oli saada vabaks ja rikkaks. Ühel hetkel pidi see rikkus ja vabadus jõudma ka lasteni, kes mingil põhjusel elasid eraldi oma bioloogilistest vanematest nendes suurtes ja hallides  majades, kuhu tavainimesed harva sisse astusid ning mida meenutades paljudel inimestel tänagi veel silm märjaks läheb.

Et kõik nüüd ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama aastast, kui Eesti sai teada, et maailmas on organisatsioon, mis kannab hoolt abivajavate laste eest. Just sellist valitsusvälist ja vaba maailma kogemustega organisatsiooni taasloodud Eesti Vabariik 1992. aastal vajas – SOS-Kinderdorf International.

Suvel 1994 kirjutati meie vabariigi valitsuse ja  SOS-Kinderdorf Internationali vahel alla Eestis SOS lastekülade asutamise ja tegevuse ning sellega seotud projektide leping.  Selles lepingus lubati teha kõik, et välismaine annetusraha tooks uuenduse meie lastekodude süsteemi. Lastekodudest pidid saama lastekülad, mitte ainult vormi, vaid ka sisu poolest.

1990. aastate esimeses pooles olid paljude inimeste silmad pööratud Keila suunas, kus hakkas kerkima midagi enneolematut. Enne veel, kui allkirjastatud said ametlikud lepingud, löödi 1993. aastal kopp mulda ja hakati ehitama midagi sellist, millest võis tollase Eestimaa enamus peredest und näha. Algas uue küla ehitus lastele, kes said uue võimaluse turvaliseks eluks uues kodus. Niisamuti ootas oma kohta siin Eestimaa päikese all ka uus amet nimega SOS ema. Uus tähendus anti külale, emale, perele, õele ja vennale.

20. aprillil 1993 otsustas Keila Linnavolikogu eraldada SOS Lastekülale kinnistu Keilas Mudaaugu linnaosas. Keila SOS Lasteküla sai nurgakivi nädalapäevad hiljem, 29. aprillil. Tolleaegne sotsiaalminister Marju Lauristin aitas isiklikult rahvusvahelisel SOS lastekülade projektijuhil Tom Malvetil lasteküla nurgakivi õigesse kohta veeretada. Ehitus läks käima ja 1. juulil kinnitati ametisse esimene külajuhataja Olaf Vaher. Kaheteistkümnele SOS ema ametikohale välja kuulutatud konkurss tõi postiga kohale 43 kandidaadi avaldused. 1994. aasta lõpus elas veel ehitusjärgus lastekülas juba 4 peret kümne lapsega.

30 aastat hiljem, tänasel pidupäeval, lubage mul nimetada nende esimeste julgete naiste nimed,  kes astusid selle sammu ja võtsid vastu väljakutse olla emaks neile usaldatud lastele: Merle Poom, Leili Uutsalu, Tiina Kulasalu, Malle Nurk, Mare Kangur, Tiina Kikkas, Irena Luik, Tiina Kõluvere ja Sirje Kurik.

16. juunil 1995. aastal toimus Keila lasteküla ametlik ja pidulik avamine, mida kajastasid Eesti ja Skandinaavia meediakanalid. Kohal olid nii SOS-Kinderdorf International president, Norra ja Rootsi kuningakodade printsessid, aga ka Eestis patrooni traditsiooni looja ja lasteküla esimene patroon Helle Meri.

Nüüd olen ma jõudnud sinnamaani, kust oleks ehk olnud vist õigem alustada – tänasesse päeva. Tundub võimatu panna kirja kolmkümmend aastat ajalugu ja kõigi nende tublide laste, SOS emade, perevanemate, sotsiaaltöötajate ning kõigi teiste nimed, kes on päev-päevalt ehitanud organisatsiooni, mis on loodud kestma.

Kestmisele on aluse pannud ka need inimesed, kes on iga päev panustanud vabatahtlikuna ja võtnud läbi aegade selle organisatsiooni eest vastu otsuseid: alates meie nõukogu esimesest esimehest Gunnar Okkist, seejärel Ülle Alt, Helle Niit, Margit Tuul, Peeter Lepik, kuni tänase esimehe Gert Tiivaseni.

Nii ongi meie lasteküla kasvanud organisatsiooniks, kus on 160 töötajat ja 18 püsivat vabatahtlikku, kes aitavad eri moel pea 2500 last ja 400 perekonda aastas. Seda tööd toetavad tuhanded annetajad ja kohalikud omavalitsused, kes aitavad meil aidata. Seda suurt puslet hoiab koos meie kõigi ühine teadmine, et kui head inimesed midagi ei tee, siis elavad lapsed tulevikuta.

Ilma avatud südamete ja säravate inimesteta oleks võimatu leida ikka ja jälle uusi võimalusi edasi liikumiseks. Tänane SOS Lasteküla on palju enamat kui lastekülad – täis uuendusi ja innovatsiooni, julgust ja pealehakkamist.

Alati tahaks kiiremini ja rohkem. Vaatamata teaduse arengule ei ole õnnestunud lapse loomulikku täiskasvanuks kasvamist kiirendada ega tarkust õppimata omandada. Loodus on seadnud oma ajad ja piirid. Ega meie tööski muutu asjad üleöö. Ikka on vaja aega ja kannatust, mis viib sihile. Vahel juhtub, et siht kaob silmist ja udu katab maad. Aga alati udu vajub ja saabub selgus. Kui pilk on selge, siis tuleb parandada vead, vabandada ja edasi minna, sest eduni viib palju teid ja tõdesid.

Mõelda ikka ja jälle, mida laps vajab oma vanematelt ja teda ümbritsevatelt inimestelt selleks, et ta saaks olla laps. Et laps saaks oma kasvamisele piisavalt tuge ja just sealt, kus ta seda kõige rohkem ootab – oma kodust. Nendes tingimustes võib armastus areneda hoopis millekski suuremaks, kui lihtsalt meile laenuks antud lastele kasvukeskkonna loomine. Selle armastuse poole oleme lastekülas aasta aasta järel püüelnud. Tõsi, me ei ole veel ideaalsed, aga oleme parimad, mida Eestis täna pakkuda on.

Iga lugu otsib oma kohta selle päikese all. Õppida uskuma endasse ja teistmoodi tegemisse, ning kui vahel paistabki maa ja ilm justkui liiga ilus, siis teadke, et mõnikord võib see nii ollagi.

Suur tänu teile, armsad lasteküla väikesed ja suured!

Margus Oro