JAANA LINDVERE, SOS Lasteküla peretugevdustöötaja Räpina vallas
„Hoiame ennast, siis suudame hoida ka teisi.“ Kas ma olen suutnud seda järgida? Vist eriti mitte – just seda poolt, mis puudutab iseenda vaimu ja füüsise hoidmist ning taastamist. Osata puhata ja ennast välja lülitada. Mitte võtta kõike südamesse. Küsida abi kohe, kui märkan, et ei tule toime. Osata võtta aeg maha. Usaldada oma sisehäält ja keha.
See, kui vajalik on peretugevduse töö, ei vaja vist enam ammu tõestamist. Ennetustöö, mida peredes teeme, on äärmiselt vajalik nii perede kui ka lastekaitse jaoks, kelle käepikenduseks me oleme.
Sageli teeme seda aga oma tervise hinnaga, kui jätame oma vajadused märkamata või tahaplaanile.
Hiljuti ütles mulle meie valla lastekaitsespetsialist, et küll on tänuväärne see peretugevdusteenus, nad ise ei jõuaks ilmaski nii palju peredega kontaktis olla ja neid süvitsi tundma õppida.
Tean, et minust on suur abi. Kriisis pered vajavad palju toetust ja mõistmist. Hea, et neil on keegi, kellele saavad loota ja toetuda. Loomulikult nad vajavad seda, selleks ma ju seda tööd teengi.
Aga mina? Kas mina vajan tuge ja toetust? Kellelt? Kuidas? Kuna? Kohalikult omavalitsuselt, SOS Lastekülalt, kolleegidelt, oma perelt?
Igal asjal on kaks poolt. Seda varjatud poolt peab ka märkama. Just seda, et ma pole robot. Mul on samuti tunded, emotsioonid, vaimne ja füüsiline tervis, mis tahab hoidmist ja taastamist. Ma pole programmeeritud tuge ja abi pakkuma 24/7. Mul on õigus väsida ja tunda ennast halvasti, kui pole läinud päris nii nagu soovisin. Öelda ka EI, kui vaja. Olla enesekriitiline ja kahtlev. Vahel ka iseendaga pahuksis ja pidada pikki sisekõnesid.
Kui teisi aidates unustan iseenda vajadused
Just iseenda vaimse ja füüsilise tervise jätan ma sageli tahaplaanile. Ikka kõik teised enne, tööpered on palju tähtsamad. See on ju minu töö aidata, toetada, leida võimalusi ja lahendusi. Küll jõuan puhata. Aga kuna? Ei puhka enne, kui keha annab märku, et STOPP, nüüd on vaja hakata iseendaga tegelema…
Aga ka siis ikka vapralt edasi, kõiki hoiatusmärke eirates. Petad ennast, et mul pole midagi viga, saan hakkama. Petad niikaua, kuni vaim ei tee enam koostööd ja keha ütleb üles. Sa pole enam adekvaatne ei mõtete ega ka tegudega.
Läbipõlemine? Või märgid sellest? Muidugi, ma ju tegelikult tean seda tunnet. Mis selleni viib?
Kõigepealt väsimus, ületöötamine, vähene puhkus, ebapiisav toetus, mõtete virrvarr. Siis tagasilöögid peredes, kui taipad, et mind on ära kasutatud pereema poolt, kes on suutnud endast teha ohvri, ja ma olen sellega kaasa läinud. Kui mind on kistud pere manipulatsiooni, mis viib lapse eraldamiseni perest vanemate ebastabiilsuse, ebapädevuse, liigse seksivajaduse pärast. Vanemad pole mõistnud lapse vajadusi ja seavad esikohale iseenda omad, kaasates last kohtadesse ja olukordadesse, mis pole lapse jaoks turvalised.
Sellest kõigest tulevad minu enesesüüdistused. Kas ma pole peres piisavalt selgitustööd teinud? Pettumus endas. Küsimused, kas ja kus mul jäi midagi olulist märkamata? Kas mul endal on piisavalt tuge, kellega seda kõike jagada ja analüüsida? Mõtted, millest lahti saada.
Kindlasti ka ülepea kasvavad kodused toimetused ja oma pere, kelle jaoks eksisteerid, kuid päriselt kohal ei ole, sest vaim on nii väsinud. Tahaks teha nii palju, kuid lihtsalt ei jaksa. Puhkuseni, mis on nii väärtuslik, on veel aega, et saaks ennast lõpuks välja lülitada. Taastuda, koguda jõudu.
Kuidas selle kõigega toime tulla
Kuidas selle kõigega toime tulla? Tihtipeale ei tulegi või ei oska tulla.
Tuleb õppida ennast usaldama ja kuulata sisemist häält. Teoorias tugev, kuid praktika jätab soovida.
Ma olen ääretult tänulik, et mul on olemas kolleegidest sõbrad, kellega saan jagada ja ventileerida. Kes annavad häid soovitusi, kuidas edasi tegutseda ja ennast tervena hoida. Kellega koos võtta ette põnevaid väljakutseid, mis lõõgastavad kui võluväel.
Hea huumor ja otse öeldud sõnad on edasiviiv jõud. Kui ise ei märka, siis usu seda, mida teised märkavad. Tunnista endale, kui ei jaksa. Nõrkuse tunnistamine on tugevus. Ole aus enda ja teiste suhtes. Suur tänu, minu kallid kaasteelised!
Vaatamata sellele, et see töö on keeruline ja palju vaimset pingutust nõudev, on see jätkuvalt töö, mis mulle meeldib ja on südamelähedane. See on töö, mida teha tahan. Pean usaldama rohkem oma enda keha ja tegema vaimse poolega koostööd. Läbipõlemise eest pole me keegi kaitstud.
Hea huumor ja otse öeldud sõnad on edasiviiv jõud. Kui ise ei märka, siis usu seda, mida teised märkavad.
Tunnista endale, kui ei jaksa. Nõrkuse tunnistamine on tugevus. Ole aus enda ja teiste suhtes.