MAIRE KALJUVALD, SOS Lasteküla perevanem Lõuna-Eestist
Juba aastaid oli meie pere lastel üks väga suur unistus – lennukiga lennata. Tunda, kuidas tõuseme üha kõrgemale pilvedesse. Mitte lihtsalt lennata, vaid näha ka teisi maid ja kultuure.
Sel aastal oli meie peres mitu lõpetajat – kes lõpetas põhikooli, kes kutsekooli, kes lasteaeda. Ühel noormehel seisis ees ka iseseisvasse ellu minek. Nii otsustasimegi juba aasta tagasi, et teeme laste unistuse teoks – see oleks ühtlasi tore kingitus meie lõpetajatele.
Niisiis, seda reisi olime oodanud ja organiseerinud juba terve aasta. Osad piletid olid ostetud samuti juba eelmisel aastal. Kohvrid said pakitud mitu päeva enne lendu ja kõik pereliikmed olid elevil nagu jõuluhommikul.
Reis algas öösel poole kahe ajal Tallinna lennujaama sõiduga. Lennujaamas oli kõik nii põnev. “Kuhu meie kohvrid nüüd lähevad? Kuidas kohvrid kätte saame?“ Küsimusi tuli siit ja sealt – ikka miks ja kuidas? Turvavärav, mis piiksus iga natukese aja tagant, ja lõpuks lennuk. See oli hiigelsuur! Veel suurem, kui lapsed olid ette kujutanud ja lennuki nina meenutas neile haikala.
Lennukisõit oli laste meelest maailma ägedaim asi
Kui siis lennukis turvavööd kinni panime, hakkasid südamed veel rohkem põksuma. Lennuk veeres aeglaselt, see oli hästi pikk sõit ja näis, nagu me sõidaks lihtsalt kuskile linna äärde. Aga siis see juhtus! Mootorimürin läks väga valjuks ning lennuk kiirendas nagu võidusõiduauto! Akna taga hakkas maapind kiiresti kaduma – terminal, autod, inimesed. Lapsed hüüatasid: „Me lendame! Me tegelikult ka lendame!“
Pilvede vahel lendamine tundus kui unenägu. Pehme valge vaip, mille kohal kõik argimured kaovad. Vaatasime, kuidas pilved tulid järjest lähemale ja siis olime nende sees. Nagu vatt, nagu jäätis, nagu unistus. See laste unistus saigi teoks!
Suvi, päike ja meri
Bulgaarias maandudes võttis meid vastu SUVI! Päike paistis varahommikust õhtuni ja temperatuur tõusis iga päev üle 30 kraadi. Hotell oli mugav ja mõnus. No ja meri oli umbes 500 meetri kaugusel. Oo, see Must meri! Esimesel päeval tervitas meid rannas suur lainetus ja üle ootuste soe vesi – see käis üles-alla nagu lõbustuspargi atraktsioon. Hüppasime lainetesse – kes sulistas niisama, kes proovis ujuda, kes mattus korraks laineharja alla. Rannavalve nalja ei mõistnud ja kogu aeg käis vile inimeste korralekutsumiseks.
Lapsed ehitasid liivast kindlusi ja korjasid kive ning teokarpe. Jahutav jäätis sulas kiiremini, kui seda süüa jõudsime. Kui merelained liiga uljaks muutusid, kolisime basseini äärde. Seal sai rahulikult ujuda, hüpata vette, mängida veepalli ja lihtsalt lamamistoolidel lebotada. Päevitamine, vahepeal mõni limonaad ja palju naeru – just see, mida puhkusel vaja.
Põnev tutvumine kohaliku kultuuriga
Seiklesime ringi, et tutvuda kohaliku eluga. Turukaubandus oli omaette kirev maailm. Hobukaarikud, karussellid, melu ja tänavamuusika tõid igasse õhtusse peomeeleolu. Korra isegi eksisime ära, aga hirmu ei olnud. Leidsime taksoga tee hotelli tagasi ja seiklusest sai vahva lugu, mida naerdes meenutada.
Ees ootasid põnevad ekskursioonipäevad. Alustasime Püha Georgi kloostrist, mille atmosfäär rahustas meeli. Kõik rääkisid tasa, imetlesid ikoonide ilu ja kuulasid giidi lugusid. Järgnes linnatuur, tutvuma Pomorje väikeste tänavate ja kohaliku eluga.
Põnev mootorpaadisõit. Sozopoli vanalinnas kõndisime mööda kitsaid tänavaid, kus majad rääkisid oma ajalugu. Lõuna kohalikus restoranis tõi naeratused näole. Burgases sai jalutada, süüa jäätist ja varjulisel pingil istudes puhata.
Üks meie reisi tipphetki oli kindlasti laevareis Mustal merel. Nessebari sadamast läksime suurele paadile. Laine loksus mõnusalt ja päike paistis soojalt. Toimus ettevalmistus kalapüügiks ja siis saidki kõik soovijad õngega kala püüda. Meie noormees sai kätte esimese kala ning tunnustusena nimetati ta kalapüügikapteniks. Rõõm oli veel suurem, kui ka teised meie pere suured poisid mitu kala püüdsid. Seejärel aga peeti paat kinni ja kõik soovijad võisid minna keset Musta merd ujuma. See oli erakordne kogemus!
Viimane ekskursioonipäev pakkus veel rohkem ajalugu, loodust ja seiklusi. Kõigepealt oli sihtkohaks Balchiki linn, kus asub Rumeenia kuninganna Maria suveresidents ja kaunis botaanikaaed. Aed oli tõeliselt lummav – igal sammul avanes uus vaade, lõhnasid haruldased taimed ja õitsesid värvilised lilled. Palmid, roosid, kaktused ning vesiroosidega tiigid – nagu väike Eeden mere ääres. Loss oli lihtne, kuid samas kuninglikult elegantne. Mööda kivisillutisega teed jalutades kujutlesime kuningannat üle mere kaugustesse vaatamas.
Vaimustav loodus
Seejärel suundus buss Kaliakra neemele – see oli kogu reisi tugevaima tuulega koht! Kui bussiuksed avanesid, rebis tuul meil mütsid peast. Väiksemad ja kergemad lausa tuikusid – tuul oli uskumatult tugev.
Neem ulatus sügavale merre ja kaljuservalt avanes vaade alla, 70 meetri sügavusele. Giid hoiatas: „Kui keegi siit alla kukub, siis päästeamet isegi ei tule otsima. Siit pole võimalik ellu jääda.“ See kõlas kõhedalt, aga samas andis see kohale ka müstiliselt võimsa aura. Tuul ulgus ja meri lõi vahutavaid laineid vastu kaljut. Imeilus ja hirmutav samal ajal.
Päeva lõpetuseks viis tee Kivimetsa – see oli täiesti teistsugune maastik, nagu oleks sattunud mõne teise planeedi pinnale. Seal kõrguvad kuni seitsme meetri kõrgused kivimoodustised – mõni meenutas sambaid, mõni loomi, mõni lihtsalt midagi sürreaalset. Lapsed mängisid kivide vahel peitust, täiskasvanud pildistasid ja arutasid, kuidas need kivid küll loodud on. Kas tuul, vesi, aeg või mingi iidne loodusime? Igatahes vaatepilt oli vapustav.
Päike kõrvetas, tuul ulus kõrvus ja silmad nägid rohkem, kui suudame sõnadesse panna. See oli üks neist päevadest, mida ikka ja jälle meenutame.
See nädal oli täis päikest, merd, kultuuri, looduse imesid ja unustamatuid seiklusi – see polnud lihtsalt puhkus, see oli meie perele unistuste suvi. Kõige olulisem oligi see, et kogu meie pere oli koos, avastamas ja kogemas midagi uut.