SILLE SAIDLO,
SOS Lasteküla trauma- ja noortetöö nõunik
Ideaalmaailmas kasvavad lapsed turvaliselt sünnivanemate juures kodus.
Seda võimalust kahjuks kõigil lastel ei ole. Ka asendushooldusel elavale lapsele oleks tavaliselt parim, kui ta saab kasvada peres, inimeste keskel, kes temast tõeliselt hoolivad, kuigi ta ei ole nende bioloogiline laps.
Laps elab peres, tema igakülgsed vajadused on kaetud, temaga arvestatakse nagu tavalise pereliikmega.
Paraku on vähe peresid, kes hooldusperena on valmis lapse enda koju võtma. Töö nende leidmiseks, koolitamiseks ja hoidmiseks käib pidevalt.
See on ka asenduskoduteenust osutava asutuse jaoks parim lahendus.
SOS Lasteküla kõigi kodude tegevus lähtub traumateadlikkusest, et paremini toetada asendushooldusel elavaid lapsi. Traumapedagoogika, mille põhiväärtus on inimlikkus, sobib suurepäraselt nii traumataustaga kui ka kõigi teiste laste juhendamiseks.
Kaotagem edetabelid asendushoolduses!
Eriti keeruline on leida peret, kuhu saaks paigutada korraga mitu sama pere last. Kui ei leita sobivat perekonda, kus laps või lapsed võiksid elada, võib pakkuda peresarnast asenduskodu, kus laste eest hoolitsetakse ja neid mõistetakse ning nendega arvestatakse. Lapse vajadustest ja vanusest lähtudes saab pakkuda talle võimalust elada perekodus, grupikodus, järelhooldusel meie (SOS Lasteküla) või omaette elamispinnal. Lapsele on kõige olulisem, et tema kõrval oleks inimene, kellega saab luua usaldusliku suhte ja kellele ta saab loota. Kui lapse eest hoolitsetakse traumateadlikult, ei ole tähtis, kas seda teeb hoolduspere vanem, perekodu vanem või grupikodu sotsiaalpedagoog. Peamine on siiras soov saada lapsega kontakti ja rõõme ning muresid jagades koos liikuma hakata. Tähtis on luua ja säilitada tõeline ning teadlik kontakt lapsega.
Traumapedagoogiline suund meeldib meile just seetõttu, et nõuab pidevat pühendumist
Asenduskodus kasvab suur hulk päritoluperest eemaldatud lapsi: 2023. aastal paigutati asenduskodudesse 94 last, hooldusperedesse 32 last. Paraku on meie kogemuse põhjal sattunud asendushooldusteenusele ka hooldusperes elanud lapsi. Leian, et nende laste heaolu arvestades on julm koostada avalikke pingeridu, mis on esimene, teine ja kolmas eelistus lapse elu korraldamisel. Erinevatel põhjustel ei pruugi igale inimesele või perele sobida hakata hoolduspereks ja -vanemaks. Siiski on neil võimalik anda oma panus, olles asenduskodu perevanem. Nende roll, kes kasvatavad perest eraldatud lapsi, on inimlikult sama väärtuslik. Neid ei tohiks pidada „viimaseks variandiks“, sest see hoiak ei peegelda nende tegelikku tähtsust ja panust.
Traumapedagoogika kui läbiv mõtteviis
Oleme SOS Lasteküla kodudes rakendanud traumateadlikku käsitlust, mida tuntakse traumapedagoogikana, et parandada lastega kontakti loomise ja hoidmise oskust ning muuta see igapäevaelu normaalseks osaks. Traumapedagoogika on viimase kolme aasta jooksul saanud meie tavapäraseks tööviisiks ja oleme seadnud sihi traumateadlikkust pikaajaliselt arendada.
Traumapedagoogika põhimõtete rakendamine nõuab eelteadmisi trauma olemusest, mille omandamisel on suureks abiks varasemad koolitused. Hoiakute ja tõekspidamiste muutumine nõuab aega. Mõne jaoks on traumapedagoogika loomulik tööviis, mis pakub turvalist raamistikku. Teised on avatud uutele käsitlustele, mis mõjuvad laste heaolule positiivselt. Aga on ka neid, kes kahtlevad või kellele see käsitlus üldse ei sobi. Ometi liigume järk-järgult selles suunas, et mõtteviis ja hoiak muutuks omaseks kõigile lastega töötavatele inimestele kodudest koolide ja huviringideni.
Traumapedagoogika alguspunkt on aktsepteerimine – tunnustamine, et lapse käitumine on olnud tema parim lahendus.
Traumapedagoogika, mille põhiväärtus on inimlikkus, sobib suurepäraselt nii traumataustaga kui ka kõigi teiste laste juhendamiseks. See aitab tundma õppida iseennast ja oma emotsioone ning neid reguleerida. Lisaks pakub käsitlus võimaluse iseendale otsa vaadata, eriti laste kasvatamise kiirel ajal, aidates märgata oma tundeid ja vajadusi. Traumapedagoogiline suund meeldib meile just seetõttu, et see nõuab pidevat pühendumist. Kuigi see ei ole alati kerge, tuleb selle juurde korduvalt tagasi pöörduda ja uuesti proovida.
Protsess nõuab järjepidevat pingutust, oma hoiakute ümberhindamist, tuttavate rõõmude taasavastamist ja aitab hoida pea selge ning emotsioonid last toetavana. Tähtis on mõista, et kui laps on segaduses või kaoses, on täiskasvanu ülesanne pakkuda rahu, mitte kaosega kaasa minna. Traumapedagoogika toetab seda käsitlust suurepäraselt. Peamine on teadlik ja järjepidev tegevus. See hõlmab lugemist ja õppimist, aga ka kogemuste ja mõtete jagamist. Tuleb julgeda rääkida ka olukordadest, kus tunned, et midagi läks valesti, isegi kui seda on raske tunnistada.
Lapse aktsepteerimine ja tunnustamine
Traumapedagoogikas ei keskenduta süüdlase otsimisele ega karistamisele, kuid ei eitata ega ignoreerita ka probleeme. Käsitlus on suunatud probleemide mõistmisele ja lahenduste otsimisele, mitte nende varjamisele. Traumapedagoogikat rakendav täiskasvanu tegutseb juhendajana, kes leiab seletusi lapse käitumisele. Kui käitumine on ebasobiv või ohtlik, pakutakse alternatiivseid lahendusi.
Enne uue käitumismudeli kasuks otsustamist peab laps olema veendunud, et vana mudel pole enam vajalik. Selleks on oluline lapsega eakohaselt arutada tema käitumise põhjuste ja tagajärgede üle. Sageli on lapse käitumisprobleemid katsumus täiskasvanutele, kuid lapse jaoks võivad need olla lahendused. Seetõttu tuleb kulutada aega, et rahulikult ja lapsesõbralikult aidata lapsel kohaneda uue, turvalisema tegelikkusega. Traumapedagoogika alguspunkt on aktsepteerimine – tunnustamine, et lapse käitumine on olnud tema parim lahendus.
Laps peaks tundma, et ta on oma elu peategelane.
Sageli tekib küsimus, kuidas saab aktsepteerida löömist. Tähtis on mõista, et kuigi löömine ise ei ole aktsepteeritav, võib see olla traumeeritud lapse ellujäämismehhanism. Seega ei tohiks last hukka mõista, vaid selgitada, et teiste löömine ei ole lubatud. Seejärel algab analüüs: uuritakse, kas laps vajas kaitset enda, oma asjade või teiste eest, või oli see viis, kuidas saada toit kätte. Võimalik, et laps on pidevalt vihane ebaõigluse tõttu, mis temaga juhtunud on, sest trauma on alati ebaõiglane. Kui laps ikka veel tunneb viha, tuleb seda tunnistada kui normaalset emotsiooni, sest kõik kogevad aeg-ajalt viha. Siiski, ka vihasena ei tohi teisi lüüa. Last tuleks õpetada tundma, kuidas keha vihale reageerib ja kuidas seda märgata, et laps suudaks kaaluda viha väljendamise teisi võimalusi peale teise lapse löömise. See protsess on keeruline ja aeganõudev.
Traumapedagoogika teine põhimõte on tunnustamine. Näiteks, kui laps lööb teist, peame meie, täiskasvanud, talle selgitama, et löömine pole lubatud, kuid samal ajal tuleb mõista ja tunnustada lapse emotsioone, mis viisid selleni. Tunnustamine tähendab siin, et tegu lahutatakse inimesest: teod võivad olla valed, on laps ise alati väärtuslik. Võiks arutleda näiteks nii: „Ma mõistan, et sa tundsid, nagu oleks löömine ainus lahendus. Kuid teisi lüüa ei tohi. Teeme teed ja arutame, mis juhtus ja kuidas edasi minna, et parandada tekitatud kahju ning mõelda, kuidas saaksid tulevikus vihaga teisiti toime tulla.“ Seejärel otsime lapse käitumises midagi, mida saame tunnustada, näiteks tema võimet kuulata või vigu tunnistada.
Kõik lapsega seotud sündmused ja otsused tuleb temaga läbi arutada.
Alguses võib positiivsete asjade leidmine olla keeruline, kuid see muutub aja jooksul loomulikumaks. Tähtis on järjepidevalt leida võimalusi, kuidas last tema vigadest olenemata inimesena tunnustada. Näiteks kui laps on eksinud, ei suuda koolis käia, jätab nõud pesemata või on voodisse pissinud, on oluline leida seal kõrval põhjus teda inimesena siiski tunnustada. Las ta kuuleb enda kohta positiivset, mis aitab tal näha ennast väärtuslikuna igas olukorras.
Elu mõtestamise ja ka rõõmu tundmise võimalused
Traumapedagoogika kolmas põhimõte on osalemine. Laps peaks tundma, et ta on oma elu peategelane, kuid trauma võib panna teda tundma, et ta osaleb oma elus ainult ellujäämiseks vajalikes episoodides. Sellisel juhul puudub lapsel sageli motivatsioon ja kogemused, mis aitaksid näha oma rolli laiemalt kui vaid ellujäämine päeva lõpuks. Seetõttu on oluline õpetada traumeeritud lapsi oma igapäevaelus aktiivsemalt osalema, alustades lihtsamast, nagu koristamine ja söögi valmistamine, ning liikuda edasi õpingute, huvitegevuse ja tervise eest hoolitsemiseni. Täiskasvanute ülesanne on teha osalemine lapse jaoks põnevaks ja rõõmsaks kogemuseks, ilma et nõutaks korraga liiga palju. Tähtis on pidev toetus ja julgustamine, uskudes, et laps saab hakkama. Kui ülesanne osutub liiga keeruliseks, on oluline astuda samm tagasi ja leida lahendus, mis on lapse jaoks parajasti jõukohane.
Traumapedagoogika põhimõtete rakendamine vajab aega.
Tähtis on mõista, et traumapedagoogika põhimõtete rakendamisel on otsustav aeg. Ümberõppimise protsess on individuaalne ega allu kindlale ajapiirile. Traumapedagoogika ei ole võõrutusravi, sa ei saa seda „mitte tarbida‟, see on sinuga. Selle asemel vajab muutumisprotsess avalikku mõistmist ja kannatlikkust, sest traumaatiliste mälestuste ja elukogemuste ümbermõtestamine võtab aega, minevikusündmusi ei saa kustutada. Lapsesse peaks suhtuma inimlikult ja huvitunult, ei pea teadma tema elu kõiki üksikasju.
Traumapedagoogika neljas põhimõte on läbipaistvus. Selleks et inimene oleks valmis pingutama ja osalema, peab ta teadma, mis tema elus toimub. Kõik lapsega seotud sündmused ja otsused tuleb temaga läbi arutada, talle tuleb anda aega infot mõista, küsimusi esitada ning ka tunnete tasandil infoga tegeleda. Kui teave on positiivne, võib olla lihtne seda edastada, kuid isegi positiivne info võib traumaatilise taustaga lapse ärevaks muuta. Last kurvastav või keerulisem info tuleb taktitundeliselt edastada, valides õige aeg, koht ja hääletoon. Tuleb olla valmis lapse reaktsioonideks ja neid maandada. Samuti on tähtis lapsega arutada igapäevaseid asju, nagu vastutusalad, õhtusöögi menüü või poeskäigud, et ta tunneks end kaasatu ja teavitatuna.
Suur hulk rõõmu jaksab kanda suurt hulka muresid.
Viies põhimõte, mis aitab toetada ülejäänuid, on lõbu ja rõõm. Keerulise mineviku korral on vajalik lust ja rõõm lapse ellu (tagasi) tuua, et aidata minevikuga leppida ja edasi liikuda. Koos naermine peaks olema vabastav ja looma positiivseid mälestusi, mitte kellegi üle naermine. Suur hulk rõõmu jaksab kanda suurt hulka muresid. Kui ei ole naerutuju, on tähtis rõõmustada ja juhtida tähelepanu rõõmu pakkuvatele asjadele, näiteks hea söök, vestlus sõbraga või ilus ilm. Last tuleb julgusta märkama ja hindama väikeseid asju, mis võivad tuua rõõmu, eriti kui elus esineb raskusi.
Tähtis on luua lapsele turvaline ja toetav keskkond
Asendushooldussüsteemis on vajalik iga hooldusvorm – olgu see hoolduspere või asenduskodu –, et tagada lapsele turvaline ja toetav keskkond. Tähtis on mõista, et laste ja hooldusvormide järjestamine on ebaõiglane, sest iga laps ja olukord on unikaalne. Tuleb luua tingimused, kus laps saab kasvada usaldusväärsetes suhetes, ületades mineviku traumad ja raskused. Süsteem peab toetama lapsi iseenda ja emotsioonide mõistmisel ning pakkuma võimalusi aktiivselt osaleda oma elus, mis on peamine lapse isiklikuks ja sotsiaalseks arenguks.
Traumapedagoogikast saab lugeda artiklikogumikust „Traumapedagoogika. Uus võimalus uutmoodi“, (SOS Lasteküla 2023), kuhu on kirjutanud artiklid Saksamaa kolleegid Andrea Basedow, Eva-Maria Hoffart, Heiner van Mil, Wilma Weiss ja Jacob Bausum, kes on olnud meie koolitajad. Jagame rõõmuga oma kogemusi kõigile huvilistele.
Sille Saidlo artikkel “Iga traumateadlik hooldusvorm toetab lapse kasvamist ja arengut” on avaldatud väljaandes “Sotsiaaltöö” 7/2024
