Tiina on SOS Lasteküla ametlik pereema, kes kasvatab hoole alla võetud lapsi oma kodus.

„Võib ju oma laste üleskasvatamise järel keskenduda karjäärile, puhata, reisida, teha mida süda soovib, aga miks mitte endast anda midagi, teha head, mis annab südamerahu,” ütleb pereema Tiina küsimise peale, miks ta võttis lisaks oma kolmele tütrele südamesse veel viis last.

Südames peab olema soov

Esialgu tõesti südamesse, sest Tiinast sai mitteametlik asendusema juba rohkem kui tosin aastat tagasi. Üks Tiinale teada ning tuntud noor naine, kes elas samas kogukonnas, sattus elu hammasrataste vahele. 90-ndate aastate alguses oli selline, et nõrgad ei suutnud jalul püsida, kuid elu on elamiseks ning nii sündisid sellesse perre lapsed. Paraku ei olnud laste emal jaksu nende eest hoolt kanda ja nii juhtuski, et lapsed leidsid ise Tiina üles. Sest tema tütred ja selle pere lapsedki käisid ühes koolis, kokkupuutumist oli ka laste emaga. Olukord aga muutus laste jaoks üha keerulisemaks ja ainus lahendus oleks olnud leida neile asenduspere. Kuus aastat tagasi tegi valla sotsiaaltöötaja Tiinale ettepaneku võtta lapsed eestkostele. Noorem viiest lapsest oli toona kolmene, vanem 13-aastane.

„Mul oli selle võrra lihtsam, et ma tundsin lapsi juba kaua aega, teadsin pere olukorda, tausta. Nad ei olnud mulle võõrad, sest käisid tihti külas. Lapsed olid mulle juba südamesse jäänud ja ega ma kaua kõhelnud, kui otsustasin hakata neile eestkostjaks. Ametlikult sain minust aga asendusema siis, kui asusin tööle SOS Lastekülas pereemana,“ meenutab Tiina. See ei käinud muidugi nii, et koputa aga SOS Lasteküla uksele ja ütle et tahad olla pereema ning kohe selleks saadki. Pereema läbib põhjaliku nn läbikatsumise, temaga vesteldakse ja ka kohapeal jälgitakse, kuidas ta lastega toime tuleb.

Tiina andis endale aru, et aeg on muutunud ning teadmised laste kasvatamisest vajavad uuendamist. Ta märgib, et ei tunne vahet enda laste ja teise ema laste kasvatamisel. „Enne ametlikult pereemaks saamist olin juba käinud mõningatel koolitustel, aga SOS Lasteküla kannab hoolt ka perevanemate koolituste eest. Pole nii, et asendusema on üksi jäetud. Lastel on ju oma lugu, oma iseloom ja hingehaavad, mis tekitavad neis emotsioone. Täiskasvanuna ja pereemana tuleb mul osata neid emotsioone mõista ja toime tulla, kuid alati saan küsida abi ning nõu SOS Lasteküla asjatundjatelt, “ selgitab Tiina. Ta rõhutab, et laps peab julgema asendusperes elades ka oma emotsioone välja näidata, tal on õigus olla vihane, kombata piire. „Oluline on lapse jaoks see, et kodu on see koht, kus ta ei saa ainult süüa ning magada, vaid teda mõistetakse, temast hoolitakse ja antakse kindlustunnet, et ta on armastatud sellisena nagu ta on,“ ütleb Tiina. Tihti nõuab see perevanemalt kannatlikkust ja jagamatut tähelepanu, mõistagi ka teadmisi psühholoogiast.

Kui muidu kasvavad vanemliku hooleta jäänud lapsed SOS Lastekülades üle Eesti, siis Tiina on esimene, kes võttis lapsed oma koju. „Me oleme üks pere ja nii minul kui ka lastel on nii parem, olles koos nagu ikka perekonnas elatakse. Laste jaoks tähendab see väga olulist kodu- ja turvatunnet, võimaluse olla jälle laps, kellel eest hoolitsetakse ja aidatakse maailma tundma õppida, “ märgib Tiina. Kuna seda tööd ei saa teha natuke ja paljude muude töökohustuste kõrvalt, siis loobus ta oma põhitööst ettevõtluses ning pühendus ainult perele.

Perel on abiks pereabiline

Viis last, kellest noorim on üheksane ja vanemad lõpetavad gümnaasiumi, on Eesti mõistes suur pere. Sestap on Tiinal ka abiline, kes vajadusel asendab teda, annab puhkepäevi, viib lapsi arsti juurde, huviringi või on kaasas väljasõitudel. „Olen õppinud sotsiaaltööd, saanud mõistagi ka vastavat koolitust ning ausalt öeldes, maakohas on üsna keeruline vastava väljaõppega abilist leida. Elasin Tallinnas, aga tulin perega kodukohta tagasi ning töötan asendusperes pereabilisena,“ ütleb Kersti.

Tiinal on asendusemaks olemisest olemas hindamatud kogemused. Ta julgustab aga kõiki hoidma silmad lahti, märkamaks lapsi, kes ehk vajaksid abi ning hoolitsust. Neile inimestele, kes aga on mõelnud, et võiksid pakkuda vanemlikku hoolt ning oma kodu sellest ilma jäänud lastele, soovitab Tiina julgelt võtta ühendust SOS Lastekülaga. „Muidugi peab südames olema kindel soov, palju kannatlikkust, aga uskuge, see rõõm ja rahulolu, et oled aidanud lapsel või lastel üle saada hirmust hüljatuse ning hoolimatuse ees, on väga suur tasu. Kõik ei ole selleks valmis, võtma teise ema lapsi enda kasvatada. Aga kes seda teevad, saavad tunda sellist hingerahu, mida on raske sõnades väljendada,“ ütleb Tiina.


Kui armastust ja hoolimist jagub ka teise ema lastele