Maaliliselt kaunis väikeses maakohas elaval Pillel ja Ennul on viis last. Kaks bioloogilist ning kolm kasulast, kes on jäänud ilma oma päris ema ja isa armastusest. Nad on pere, kes on võtnud enda juurde ja südamesse lapsed, kellega mitte keegi teine 24 tundi ööpäevas koos elada vist ei suudaks. Kõige keerulisem kasupoeg on nende juures elanud 9 aastat ning kuigi on hetki, mil muidu nii rahulikud isa Enn ning ema Pille on murekoorma all kössi vajumas, on nende pere moto: „Ma olen oma lastele nii tänulik!“
22 aastat tagasi luges kahe armsa lapse ja mehega elanud Pille ajalehest kuulutust, et lastekodudest antakse suveks lapsi tavalistesse peredesse elama. Mõeldud-tehtud. Pille asus erinevaid lastekodusid läbi helistama, et küsida, kas on mõni laps, kes tahaks suveks nende juurde tulla. Oligi. Pille ise siis veel ei taibanud, et sellest saab alguse pikk ja keeruline, kuid armastuserohke ja eriline teekond nende peres.
„Lapsed, kes meie juurde tulid, olid erinevate käitumisraskuste ja arenguhäiretega,“ meenutab ema Pille.
„Aga me saime neist probleemidest sammhaaval jagu või vähemalt nägid lastes positiivseid muutusi lastekodu töötajad ning läkski nii, et poisist, kes esimesena meie peresse 22 aastat tagasi tuli, kasvas lõpuks asjalik ja sümpaatne, ise oma eluga hakkamasaav noormees, kes väärtustab meid ema ja isana ning meid alati meeles peab.“
Ühise tandemina kasvatati kõiki neid lapsi, kes nende perre lühemaks ja pikemaks ajaks tulid ning nii läkski nende pere kohta ringlema kuulujutt, et Pille ja Enn suudavad ka kõige keerulisemate lastega toime tulla. Ja see kuulujutt vastas tõele. Oma suure armastuse ja soojuse, kuid ka hädavajalike reeglite kehtestamise ja distsipliini nõudmisega saavutasid nad üheskoos häid tulemusi.
Lõhutud mööbel ja katkilöödud seinad
9 aastat tagasi helistati Pillele ja Ennule ning uuriti, kas nad on nõus võtma enda juurde last, kes pole suuteline SOS Lasteküla suures peres elama ning vajaks individuaalset hoolitsust. 8 aastane poiss oli väga ebastabiilne, raske vaimse puudega, agressiivne ning ealiselt ebasobiva käitumisega. Et kuidagigi ennast vaos hoida ja igapäevaste toimetustega hakkama saada, pidi poiss ravimeid tarvitama.
„Me ei mõelnud kaua,“ meenutab ema Pille. „Olime eelnevate kasulastega piisavalt karastunud ning meil polnud südant jätta väike poiss ilma armastava koduta.“
Aga algus oli väga raske. Mööbli ja isegi seinte lõhkumine oli pea igapäevane, agressiivsushood algasid äkki ja võisid kesta tunde. Poisil oli suuri raskusi enesehügieeniga. Võimatu oli poisiga kontakti saada ning kulus aega, enne kui suudeti omavaheline usaldus saavutada. Oli õnn, et pere elas üksikus kohas metsatalus, mis võimaldas poisil end välja elada ja tegutseda nii, et naabreid ei häiritud.
„Otsustasime koos arstiga, et ravimeid enam ei anna ja katsume nendeta hakkama saada.“ ütleb Enn. „Poisiga oli ääretult raske suhelda ning mingeidki reegleid kehtestada. Ta sõdis kõigele vastu ega pidanud meie palveid millekski. Keelamine ei meeldinud talle üldse ning see võis vallandada kohese agressiivsushoo.“
Koostöös kooliga otsustati poiss koduõppele jätta ning ta veetis enamiku ajast turvaliste koduseinte vahel.
Ajapikku hakkasid asjad paranema. Päris ilma raevuhoogudeta siiski toime ei tulda aga Pille ja Enn nägid päev päevalt, kuidas poiss vähehaaval vanemaid usaldama hakkas ning kodu reeglid omaks võttis.
Tublid spordisaavutused
Enn andis oma soovidest ja nõudmistest teada isikliku eeskuju kaudu. Ta tegi sporti, toimetas kodus ning tasapisi hakkas ka poiss isa eeskujul ning toetusel ja õhutusel nii spordiga tegelema kui ka kodustes töödes aktiivselt kaasa lööma.
„Pojale tegelikult meeldib kodutöid teha,“ ütleb Enn. „Tema kõige suuremaks lemmikuks on puudelõhkumine, aga ta on ka näiteks meie pere meister-kartulikoorija. Nõudepesumasinat me ei kasuta, sest meie pere reegel on, et igaüks peab ise enda järelt koristama.“
Kehakultuurlase haridusega Enn tutvustas pojale erinevaid spordialasid – ujumine, korvpall, suusatamine ja jalgpall ning peaaegu kõikides spordialades on noormehe saavutused olnud medalit väärt.
„Aitäh fantastilisele maadlustreenerile Evo Saarele hindamatute jõupingutuste eest!“ ütleb Pille. „Igal aastal on poja saanud medaleid ka suusaspordis.“
Võistlemas on käidud Soomes, Rootsis ja mujalgi, kuid seni võimsaim sportlik saavutus ootab alles ees.
„Poiss on arvatud Eesti Eriolümpia tiimi noorte jalgpallikoondisesse,“ ütleb Enn. „Eriolümpia MM toimub 2019. aasta märtsikuus Abu Dhabis. Piletid on ostetud ning ettevalmistused tehtud. Loodame, et ka vaim peab vastu.“
„Eelmisel kevadel ostsime talle rulluisud,“ meenutab Pille. „Ta pani need esimest korda jalga ja rullitas siis tundide viisi, väsimatult ja puhkamata. Arvasime juba, et rohkemateks sõidukordadeks neist uiskudest ei jätkugi, sest rattad lihtsalt kuluvad esimese korraga ära. Jah, kõik, mis puutub sporti, tuleb tal tema võimete kohaselt suurepäraselt välja.“
Tänapäeva lapsed ongi keerulisemad
Aga igapäevalu käib ikka tõusude ja mõõnadega. On päevi, mil noormees lõhub ja laamendab, ütleb oma vanematele halvasti ning käitub pööraselt. „ Üheksa aasta jooksul oleme neli korda tema toas mööblit vahetanud,“ ütleb Pille „Harvad pole korrad, kus poisi rusikas tungib läbi mõne kergema seina või lõhub lae. Kui varasemalt püüdsime kõik lõhutud kohad kohe ära parandada, siis nüüdseks oleme sellest loobunud ning kapitaalremont on lükatud kaugemasse tulevikku. Pidevalt ei jõua remontimisega tegeleda ning ka rahaliselt röövib see suure osa pere eelarvest.“
Samuti pole võimalik ilma terapeutide, psühholoogide ja õpetajate abita lapse heaolu tagada. Näiteks lastepsühhiaater Madis Parksepaga peab pere tihti nõu ja käiakse ka vastuvõtul, kui ilmneb mõni probleem, millest ise jagu ei saa. „Ta on imeline inimene ja arst, kes võtab meid alati jutule, ükskõik kui tihe tema töögraafik ka poleks,“ lisab Pille.
Õnneks on kõik ohtlikud olukorrad lahenenud, sest noormehe tegevusi jälgitakse pea kogu aeg. Pille käib päeviti tööl, kuid Enn on kodune pensionär.
Neli aastat, mil poiss koduõppel oli, läks nii õppimine kui ka käitumine ülesmäge. Samas tuli teda jälle kooliga harjutama hakata. Koduõppelt tagasi koolikeskkonda kohanemine läks oodatust keerulisemalt, sest poisil on suured sotsialiseerumis- ja kohanemisraskused. Sellesse protsessi on kaasatud kogu koolimeeskond ning ääretult oluline on ka hea läbisaamine poisi klassikaaslaste vanematega.
„Ma olen südamest tänulik kooli direktor Jaanika Kästile, Anne Arrakule, poja õpetajale Õie Kiisile ning õppealajuhataja Mai Talule, kes on kasutusele võtnud kõikvõimalikud tegevused ja võimalused, et poiss koolis saaks käia. Nad on võrratud inimesed, kes pidevalt pakuvad välja, mida võiks veel proovida ja kuidas läheneda. Kuid paraku on laps sellises vanuses, kus oluliseks saavad sõbrad ning elu väljaspool kodu, nii et praegu on juba päris raske olla talle kõige suuremaks autoriteediks,“ ütleb Pille.
„Tänapäeva lapsed lähevad järjest keerulisemaks“ ütleb Enn. „Kõikidel meie pere kasulastel on olnud probleeme, kuid vahel mõtlen, et meie viimasel lapsel on küll kõik maailma pahed küljes ning et selles maailmas üldse ellu jääda, peab pidevalt ennast ületama.“
„Aga samas on meie laps väga südamlik ja hella hingega“ ütleb Pille. „Ta ei lähe kunagi magama ilma, et ütleks meile „Head ööd!“ või meenutaks mulle, et kas mul on ikka magamistoa kapi peal veeklaas, et saaksin oma rohud ära võtta. Me kallistame väga tihti ja saame aru kui vajalikud üksteisele oleme, aga rasketel hetkedel ei tunne teda lihtsalt ära.“
„Vahel uuritakse meilt, et miks te võtsite rasked lapsed oma perre,“ ütleb Enn. „Aga kuhu need lapsed siis peavad minema? Ka neil on ju õigus armastavale perele, seda enam, et nad pole oma pärisvanemate armastust tunda saanudki.“
Aeg iseenda jaoks
Üks kord aastas võtab Pille oma seljakoti ja sõbrad ning läheb maailma rändama. Eriti tore on kuskile dzhunglisse kaduda. See on tema viis kodusest elust puhata ja uuesti jõudu koguda. Ennul on raskem, sest ta on kogu aeg kodune.
„Lapsed on mind tohutult palju muutnud,“ ütleb Pille. „Tänu neile vaatan maailma hoopis teise pilguga. Elu ei ole ainult must-valge, vaid selles on ääretult palju värve ja pooltoone. Kui ma kõikidele elatud aastatele tagasi vaatan, tunnen nii suurt tänulikkust ja saan aru, kui ilus ja õpetlik see aeg on olnud! Jah, probleeme ja muresid on ka olnud, kuid selliseid hetki, kus ma mõtlen, et no nüüd ongi kõik ja enam tõesti ei suuda, pole meil kunagi olnud.“
Me keegi ei tea, mida toob homne päev. Saame vaid loota ja uskuda, et armastuse seeme, mille panime mulda, kasvab suureks ja tugevaks. Aga seeme vajab kasvamiseks soojust, mõistmist, andestamist, hoolimist ja armastust ning seda tingimusteta. Seda kunsti on Pille ja Enn aastate jooksul õppinud nii elult kui lastelt ning ise tänu lastele koos nendega arenenud ja kasvanud.