Suurim rõõm on siis, kui lapse mure saab lahendatud
JULIA KOVALENKO-DJAGILEVA, SOS Lasteküla asendushoolduse nõunik
Julia on olnud 12 aastat laste õiguste nõuniku rollis. Enne SOS Lastekülla tööle asumist tegeles ta inimõiguste ja võrdse kohtlemise valdkonnaga. Laste õigused ja heaolu on südamelähedane teema ning eelkõige motiveerib võimalus aidata lapsi, kes on sattunud keerulistesse olukordadesse. Laste vajadusi mõistes saab anda neile oskused ja võimalused elus edukalt toime tulla.
Sellest loost leiad mõne kasuliku mõtte, kui soovid lapsi mõista ja olla parem lapsevanem.
Oma töös puutun peamiselt kokku lastega, kelle koduses elus on toimunud negatiivseid sündmusi. Sageli on neil elutarkust ja kogemusi rohkem kui paljudel täiskasvanutel. Soovin neid mõista ja aidata, aga eeskätt anda neile võimalusi oma elus edukalt toime tulla. Näidata, et teisiti on võimalik.
Suurim rõõm on siis, kui saan abiks olla, kui näen, et lapse mure saab lahendatud või on laps saanud oma ellu kasvõi ühe inimese, keda ta usaldab.
Lapsed jõuavad meie juurde sageli nii, et nad ei usalda enam täiskasvanuid. Meie abiga peavad nad saama oskuse usaldada, tunda end turvaliselt ja mõista, mida tähendab usaldus ja turvalisus.
Oluline on näha last kui inimest, kellel on mingi negatiivne kogemus, mis mõjutab tema käitumist. Isegi kui laps käitub halvasti, siis mina usun, et ta ei tee seda sellepärast, et ta tahab halvasti käituda. Ta lihtsalt ei oska teistmoodi ja tema teod on ajendatud elukogemustest ning valust tema hinges.
Foto: Julia Kovalenko-Djagileva
Emotsionaalne väärkohtlemine on üks keerulisemaid väärkohtlemise viise
Ükski laps ei taha halb olla. Aga mis saab siis, kui me muudkui räägime lapsele, et ta on halb, sest ei käi koolis või varastas või valetas? Kui me näeme lapses ainult tema halbu tegusid, siis kuidas laps sellele reageerib? Laps usub täiskasvanuid – kui kõik arvavad, et ta on halb, siis nii ongi ja ta käitubki nii, nagu temalt oodatakse.
Tegelikult on igas lapses palju positiivset, me peame selle headuse üles leidma. Kui me seda ei tee, siis mingil määral on seegi emotsionaalne väärkohtlemine: me näe lapses potentsiaali, ei näe temas peidus olevat headust, me sildistame teda. Emotsionaalne väärkohtlemine ongi üks keerulisematest väärkohtlemise liikidest.
Väärkohtlemine on igasugune käitumine, mis paneb last tundma, et ta on kuidagi halvem kui teised, et ta ei ole piisavalt hea, ta enesehinnang saab kannatada. Ükskõik, kas see toimub lähedase või võõra, täiskasvanu või teise lapse poolt.
Sageli ei toimugi emotsionaalne väärkohtlemine pahatahtlikkusest, vaid püütakse mõjutada, et laps liiguks õiges suunas. Näiteks võrreldakse teistega: miks sinu vend oskab, kuidas temal tuleb hästi välja ja sinul ei tule.
Ka ähvardamine on väärkohtlemine. Mõnikord me räägime lapsele tagajärjest, mis on käitumisega seotud. Näiteks kui laps ei käi koolis, siis on igati kohane talle selgitada, et kui ta ei hakka õppima, siis jääb suvetööle või istuma. Aga kui pidevalt rääkida võimalikest halbadest tagajärgedest, on see juba väärkohtlemine.
Emotsionaalne väärkohtlemine ei paista nii selgelt välja, sest ei jäta nähtavaid jälgi. Seetõttu võib see toimuda pikka aega. Emotsionaalselt väärkoheldud laps võib kaua vaikselt kannatada, kuni plahvatab – hakkab trotslikult käituma, põgeneb kodust, langeb depressiooni, teeb suitsiidikatse või hakkab end vigastama.
Enesevigastamine on pikaajalise emotsionaalse väärkohtlemise üks tunnustest. Laps hakkab end lõikuma, sest tema sees on valu nii tugev ja selle leevendamiseks teeb endale füüsiliselt valu. Ka see ei ole alati näha, sest mõned lapsed lõiguvad või kraabivad end katki kohtades, mis on peidus riiete all.
Lapse huvide, soovide ja võimetega arvestamine
Probleem on ka see, kui ootused lapsele on liiga kõrged või kui vanemad elavad oma täitumata unistusi välja lapse peal. Näiteks tahtis vanem kunagi muusikuks või sportlaseks saada, nüüd võetakse eesmärgiks, et seda saavutaks laps.
Sageli vanem otsustab, millega peaks laps tegelema ja ei küsi lapselt tema soove. See ei tähenda muidugi, et peaks tegema kõike, mida laps tahab. Kuid lapsele on vaja selgitada, miks ei saa teha nii, nagu tema tahab. Ja kui seni meeldinud harrastus äkitselt enam ei meeldi, tuleb taas last kuulata ja selgitada välja põhjus. Võib-olla lapsele sobib rohkem meeskonnasport või vastupidi? Võib-olla on uus treener, kellel on mittesobiv stiil? Karjumine ja hääle tõstmine on ka väärkohtlemine, see paneb last tundma end ebaturvaliselt.
Kindlasti tuleb aga igal võimalusel last tunnustada: tegid hästi, oled tubli ja saad hakkama.
Kehaline karistamine õpetab, et tugevamal on õigus ja lahenduseks on jõud
Kehaline karistamine on füüsiline väärkohtlemine. Mul on huvitav kogemus, kui lapsed rääkisid sellest, mida nad arvavad füüsilisest karistusest. Lühidalt võib selle kokku võtta nii: kehaline karistamine õpetab lastele, et füüsilise jõuga saab konflikte lahendada ja tugevamal ongi õigus. Vaja on vaid suureks ja tugevaks saada. Vägivald sünnitab vägivalda. Igasugune vägivald traumeerib tugevalt ka emotsionaalselt.
Ei saa jätta rääkimata ka seksuaalsest väärkohtlemisest. See ei ole ainult vägistamine, vaid igasugune intiimsete kehaosade puudutamine, alastipiltide tegemine ja jagamine, seksuaalsetesse tegevustesse kaasamine. Siia kuuluvad ka seksuaalse alatooniga sõnumid või naljad.
Kõige nukramad on olukorrad, kui tegemist on pedofiiliga. Seaduse kohaselt kontrollivad lastega töötavad asutused kõigi inimeste tausta, keda tööle või vabatahtlikuks võetakse. Tuleb olla teadlik ja ettevaatlik.
Ka siin saab lapsevanemana olla oma lapsega heades suhetes ja märgata muutusi lapse käitumises. Kui lapsega on usaldusväärne suhe, siis laps tuleb ja räägib, kui midagi on kahtlane, kui mingi uus sõber on tekkinud jne.
Taas jõuame usaldusväärsete suhete juurde. On väärkohtlemine, kui laps ei tunne ennast vanemaga koos olles hästi, kui ta kogeb hukkamõistmist, kui talle öeldakse, et on ise süüdi.
Kuidas väärkohtlemist ära tunda ja last toetada
Esimene tundemärk on lapse käitumise muutumine. See ei pruugi olla nii äärmuslik nagu enesevigastamine, tundemärgiks võib olla näiteks rusutud meeleolu. Muidugi igasugused sinikad-kriimud ja lõhutud asjad. Võib-olla on lapsele tekkinud mingid esemed või raha, mida tal enne polnud. Või vastupidi, raha või asju ei ole enam.
Seksuaalse väärkohtlemise kahtlus võiks tekkida, kui järsku hakkab laps ennast palju pesema või vastupidi, ei hooli enam enda välimusest ega puhtusest. Laps võib näha hirmutavaid unenägusid või urineerib voodisse. Ohumärk on käitumine, mis meenutab seksuaalkäitumist.
Psühholoogid kinnitavad, et väärkoheldud laps tahab sellest rääkida, aga täiskasvanud ei oska seda alati märgata.
Last kuulates on kasulik teada, et lasteaias ja koolis lapsed jagavad teistega oma hirme. Näiteks keegi saab riielda määritud riiete pärast või kellegi vanemad lahutavad, aga teistes tekib hirm, et see võib juhtuda ka nendega. Igal juhul tuleb tähelepanu pöörata, miks laps kardab, aga see ei pruugi olla tunnistuseks, et see on temaga juhtunud.
Fotod: Canva
Kui laps oma muret jagab, tuleks jääda võimalikult neutraalseks. Kõik ei pruukinud juhtuda päris nii, nagu ta rääkis. Mõnikord laps räägib midagi, et testida, kas vanemat saab usaldada. Mõnikord räägitakse, et see juhtus sõbraga.
Igal juhul on oluline jääda rahulikuks, hoiduda hinnangute andmisest, küsida täpsustavaid küsimusi ja selgitada oma edasist tegevust.
Kui laps näeb, et vanem tema räägitud muret tõsiselt võtab ja rahulikult suhtub, loob see usaldust. Ühiselt saab mured lahendatud.