Puslepudrust edulooks tänu peretugevdustööle

Puslepudrust edulooks tänu peretugevdustööle

MAIE LEMBAVERE, SOS Lasteküla peretugevdustöötaja Mulgi vallas

On lugusid, mis süttivad nagu lõke kuivanud okstest ja ereda leegiga põledes, rajavad teistsuguse tee tulevikku. Üks säärastest lugudest sattus minu teele mõni aeg tagasi, kui sain kõne lastekaitsetöötajalt. Ta teatas, et juba samal päeval oleks kindlasti vaja võtta töösse üks eriti kriitilises seisus pere.

Uue pere uksele koputades on ikka hinges suur ootusärevus. Ei ole kindel, kas meid vastu võetakse ja omaks tunnistatakse. Uksele tuli vastu kena noor naine, kes nägi välja väga kõhn ja väsinud. Marta ellu oli lihtne sisse pääseda, sest ta oli selleks hetkeks väga-väga teadlik sellest, et vajab abi.

Algas meie ühine tee ja lugu, mis väärib jagamist oma eeskujuga, innustades inimesi abikätt vastu võtma ja mõnda aega koos aitajaga teed astuma.

Marta* (nimi muudetud) oli tol hetkel 33-aastane kolme toreda poja ema. Tema lugu kõlas tol esimesel päeval kui appihüüd kõrbes, aga õnneks oli kohal ka tuuleiil, mis sõnumi edasi kandis. Ja mina olen hea kuulaja, sest mulle meeldivad väga lood.

Marta elus oli olnud mees, kes teda kehakaalu tõttu mõnitas ja teise vastu välja vahetas. Naine ei söönud selleks hetkeks enam üldse, oli korduvalt olnud ravil psühhiaatriahaiglas, lastega oli probleeme üle pea. Kehakaalu oli kaotanud ligi 40 kg. Ka rahalistesse raskustesse oli ta sattunud tänu sellele kõigele ning tema korter oli väga kehvas seisus. Hambad olid samuti lootusetult katki ja oleksid igiammu juba parandamist vajanud. Halb hingeline ja majanduslik seis oli ta oma elust kuidagi väga kaugele kandnud, justkui triivides rüsijääl, mis vääramatu jõuga kevadel kaldale paiskub ja merest aina eemale nihkub. Juba oli teada, et lähiajal satub Marta taas haiglasse tänu totaalsele nälgimisele.

Kogu asja juures oli üks positiivne aspekt: ta mõistis, et vajab väga abi.

Esmalt algas töö toitumisega. Tuletasin talle iga päev meelde, et tuleb süüa ja küsisin meeleolu kohta. Marta on väga aus naine ja valetada ei olnud võimalik. Nii sain iga päev pildi toidust, mida ta sõi. Esialgu oligi see komm või pool Snickersit. Kiitsin teda alati ja innustasin ka teist-kolmandat suutäit sööma. Umbes kahe kuu möödudes suutis ta juba 2-3 korda päevas midagi süüa, me olime läbi arutanud kõik ta vetesügavused ja veepealsed karid. Ta ei sattunud enam haiglasse, sest olin tema kõrval alati olemas.

Saime alustada tõsisemat tööd laste aitamisega.

Noorimal veel suuri muresid ei olnud, sest oli alles kolmene lasteaialaps. Vanemad poisid õppisid kolmandas ja kuuendas klassis. Olin juba varem vaimse tervise õele ajad kirja pannud ja alustasime nendega sealt. Kiiresti said selgeks nende mured ja läbi uuringute said paika abivajaduse kohad.

Väiksem ei maganud peaaegu üldse, kuna nägi õudusunenägusid. Suured raskused olid lugemisega.  Vanem ei tahtnud koolis käia, kuna seal oli kohati raske. Tänu pidevatele puudumistele ei läinud see ka sugugi kergemaks. Mõlemad poisid said psühhiaatrilt oma selguse ja ka ravimid.

Edasi tuli minna Rajaleidjasse ja saada poistele vastavad soovitused kooli jaoks. Noorem poistest suhtus asjasse rahulikult ja tegi, mis talle soovitati. Vanem aga helistas mulle ühel õhtul ja oli väga löödud. Talle oli väga raske asjaolu, et peab matemaatikatunnis minema väiksemasse õpperühma. See tundus poisile sõpradest eraldamisena. Vestlus oli pikk ja vajas suurt veenmisjõudu, et ta selle sammu siiski astuks ja koju ei jääks. Selgitasin, et kui ta saab asjadega teistele järele, siis saab ka tavaklassi tagasi.

Selgus aga, et talle hakkas väga seal väikeklassis meeldima ja tekkisid eduelamused. Sel sügisel sai poiss tavaklassi tagasi. Tänu edusammudele arutasime emaga, mis poisile meeldib ja leidsime, et on aeg tema elu rikastada just sellega. Ta hakkas tegelema autospordiga ja isegi võistlustel käima. Iga kord kui tuleb võistlustelt hea koht, saan ka kirja, justkui oleks kõik edusammud tänu minule.

Rahaasjad ja hambad korda

Emal endal tuli minna võlanõustaja juurde ja ausa pilguga enda rahaline seis üle vaadata. Kuna esimene nõustaja soovitas tal kodu maha müüa, siis naine otsis järgmise, kes tõeliselt aitas. Tänaseks on pere 13000-eurosest võlast alles jäänud väga väike summa. Tal oli kindlust ja julgust valida teine tee, mis teda paremale järjele aitas. Muidugi sai ta selle eest tublisti kiidusõnu minu poolt.

Ka hambaarstile jõudis naine eelmise aasta lõpus ja nõnda sai hambaravihüvitisi  kasutada raviks järjest kahe aasta jagu, mis kergendas teenuse eest tasumist. Lõpuks sai ta ka proteesid, mis tublisti on tema enesekindlust tõstnud, sest varem ei julgenud ta naeratuseks suud avada. Tänu hambaravile sattus ta isegi telesaatesse, kus räägitigi sellistest inimestest, kes on ühel või teisel põhjusel oma hambamured unarusse jätnud. Mina vaid soovitasin ja tema läks ja tegi ära.

Ehkki minu töö perega sai mingi aeg otsa, ei ole see side päriselt kunagi kadunud. On tulnud palju positiivseid sõnumeid, telefonikõnesid ja tagasisidet. Sügise hakul sain aga rõõmusõnumi, et perre on sündimas neljaski särasilmne poisslaps. Mees, kes kord ära läks, on ta ellu nüüd tagasi tulnud. Korraks tekkis murepilveke mu taevasse, aga tean, et nüüd naine juba küsib vajadusel abi. Ta on teinud peretugevdusteenuse kohta palju positiivset reklaami oma tutvusringkonnas ja ka tema sõbranna on sedasi abi vastu võtnud.

Julgus lubada kedagi enda ellu, kelle kõrval teed edasi minna, võib mõnikord muuta kõike. Sellest saab tunduvalt kvaliteetsem elu ja lugu pere jaoks, helgem tulevik lastele, enesekindlam vanematele. Paraku ei anta ju lastele sündides kaasa kasvatusjuhendit, mis igaühe puhul ühtviisi toimida võiks. Iga inimene on omaette isiksus, enda omanäolise looga.

Läbi selle töö on mu südamesse sattunud kokku 50 perekonda ja kordades suurem arv lugusid ning inimesi. Vaid läbi armastuse saab tõeliselt anda, kui see and ka läbi südame vastu võetakse.

Fotod: Canva