Margot (31) on viie lapse ema. Tema bioloogiline laps on 2aastane. Oma südames sündinud lastega kohtus ta 5 aastat tagasi. Aasta tagasi tegi ta otsuse 6, 13, 15 ja 16aastastele kasulastele täiskohaga emaks hakata. Teistsuguse välimuse tõttu on lapsed pidanud silmitsi seisma väga hingeminevate muredega.
Kuus aastat tagasi leidis 25aastane Margot ajalehest kuulutuse, kus SOS Lasteküla otsis perevanemat saatjata alaealiste laste keskusesse. “Oli pagulaskriis ning keskuses elas lapsi Vietnamist, Aafrikast, Armeeniast ja igalt poolt mujalt,” meenutab Margot aega, mil ta esimest korda lastekülaga kokku puutus.
Mõne aja pärast läksid lapsed oma kodudesse tagasi ja maja jäi tühjaks. “Ühel ilusal päeval helistas külajuht ja ütles, et pangu ma end valmis, minu majja tuleb kohe perekond Floridast. Kokku neli last, kõige väiksem kaheaastane,” räägib Margot päevast, mis muutis tema elu igaveseks. Aga siis ta veel seda ei teadnud.
Nutmine aitas pingetega toime tulla
Laste ema oli eestlane, isa Floridast ning kuigi lapsed olid paar viimast aastat suurema osa ajast Eestis elanud, ei osanud ükski laps eesti keelt. Ema oli vabakasvatuse pooldaja, rangeid korraldusi jagas peres isa, kelle sõnadel oli laste jaoks kaalu. Häda oli vaid selles, et kuna isa elas püsivalt Floridas ja suhtles lastega läbi ekraani, pidi reeglite täitmist nõudma ema, kes sellega kahjuks hakkama ei saanud.
“Nutsime kolleegiga mõlemad, sest pinge lihtsalt käis kohati üle jõu.”
Margot
Kuna lapsed õppisid Ameerika koolisüsteemi järgi, algasid nende tunnid arvuti taga väga hilisel ajal. See tähendas, et südaöö paiku olid lapsed veel energiat täis, ülielevil ja maha rahustada oli neid peaaegu võimatu. Kõrvulukustav lärm ning nelja lapse ringirabelemine viis Margoti meeleheitele.
Alguses ei olnud Margot ega tema kolleeg lastele mingid autoriteedid, sest lapsed olid harjunud kuulama vaid meesterahva sõna. Lastekülla jõudes nad justkui vabanesid senistest perepingetest, said ühtäkki aru, et ei peagi ennast enam alla suruma ning katsetasid kõikvõimalikke piire.
Üsna kohe sai selgeks, et lapsed peavad üle minema Eesti kooli. Lapsed sõdisid sellele mõttele väga vastu, sest keelt nad ei osanud ning neil oli väga suur hirm, kuidas suhtuvad koolikaaslased nende teistsugusesse nahavärvi.
Kooliminek kujuneski osadele lastele väga keeruliseks. Kui tüdrukud leidsid endale päris kiiresti sõbrad, siis poistel nii hästi ei läinud. Oli norimist, halvastiütlemist ja kiusamistki.
“Mul ei ole ju võimalik haiglasse jääda, mul on lapsed!”
Kogu selle möllu sees jäi Margot beebiootele. “Läksin rasedusprobleemiga arsti juurde ja seal öeldi mulle, et ma pean kohe haiglasse jääma,” meenutab Margot väga keerulisi aegu oma elus. “Mäletan, kuidas ma ahastasin arstikabinetis, et mul pole mitte kuidagi võimalik haiglasse jääda, sest mul on lapsed, kelle juurde ma pean kohe tagasi minema. Olin ma ju laste kõrvalt korraks arsti juurde tormanud. Nii üleni olin ma tol hetkel töö sees.”
Õnneks ta siiski jäi haiglasse. Paar päeva hiljem sündis peopesasuurune Marta. Kaks kuud varem, kui tähtaeg lubas. “Olin kaks kuud beebiga haiglas ja kuigi lapsed olid selleks ajaks leidnud endale ema, siis jäin ikkagi lastega suhtlema,” räägib Margot. “Lapsed hoidsid ise mind oma eluga kursis.”
Kui Marta sai 1aastaseks, kutsuti Margot taas pere juurde appi, emale puhkust andma. Margot läks suure rõõmuga ja askeldas lastega kuni ema vabadelt päevadelt tagasi tuli. Kui Marta 2aastaseks sai, tuli lastekülast jälle kõne ja seekord päris ahastav: “Palun tule meile appi!” Ja veidi aja pärast: “Kas saaksid tulla päriseks?”
“Jah!” ütles Margot. See otsus ei tulnud raskelt. Selleks ajaks oli tugev kiindumussuhe lastega juba tekkinud. See, et kõik lapsed väga Margotit hoiavad ja oma tegelikuks emmeks peavad, oli kõigile juba kaugelt näha ja koduõhkkonna igast nurgast tunda.
Teistsugune välimus on valusate murede põhjustajaks
Margot tuli ja jäi. Kogu oma hinge ja südamega. “Eelmisel suvel olin laste juurest eemal ainult 4 päeva,” vastab ta küsimusele, miks tema ei võta kümmet vaba päeva kuus, et jõudu ja energiat koguda nagu teised emad. ”See on minu kodu, kogu mu elu, ma ei saa ju omaenese elust puhkust võtta!”
Kui Margot vahel ära käima peabki, siis suhtleb ta kogu selle aja lastega. Rõõme ja muresid tahetakse nagunii vaid oma kõige lähedasema inimesega jagada.
Muresid on Margot näinud ja kogenud aga palju ning kahjuks väga hingeminevaid.”Milliste sõnadega lohutada oma kullakallist imekaunist teismelist tütart, kellele tänaval vastu tulevad noormehed ütlevad kõvahäälselt midagi väga inetut või näitavad näpuga? Neid ei heiduta isegi see, et ma olen lapse kõrval. Ja seda kõike vaid teistsuguse välimuse pärast. Kuigi ma olen iseloomult väga malbe ja rahulik inimene, siis sellistel hetkedel muutun ma möirgavaks emalõviks. Nii palju kui minu võimuses on, ei lase ma oma lastele liiga teha. Kuid tegu on ju juba tehtud, sõnad on lendu lastud ning ma ju näen, kui väga haiget sellised olukorrad teevad. Olen seda tundnud oma nahal ka lapsepõlves, kui minu ratastoolis venda kiusati ja narriti ainult sellepärast, et ta oli teistsugune.”
Kogu tema kallis suguvõsa arvas väga pikka aega, et ta ohverdab sellise töö nimel iseenda aga Margot ütleb, et see ei olegi ju töö, vaid eluviis.
Õnneks on Margotil suurepäraseks tugivõrgustikuks vanemad, kes aktsepteerivad tema valikuid ning tulevad vajadusel ka appi.
Usalduslik suhe algab probleemide tunnistamisest
“Muidugi on vahel väga raske,” ütleb Margot ausalt. “Vahel on nii raske, et nutt on kurgus ja süda tahab valu pärast rinnust välja hüpata aga palju rohkem on hetki, olukordi ja silmapilke, kus mu süda tahab põuest välja hüpata suure rõõmu pärast!”
“Me tülitseme ja lepime, oleme väga valjuhäälsed. Aga me julgeme päris asjadest rääkida,” ütleb Margot. “Oma ema ja isaga suhtlevad lapsed ka, aga sügavale südamepõhja surutud pahameel on nende sees. Ütlen neile alati, et katsume neid mõista, hukkamõistjaid leidub niigi igal pool. Igal teol siin maailmas on oma põhjus.”
Kõige õnnelikum on Margot selle üle, et ta kohtus oma lastega siis, kui nad olid veel päris väikesed ja alles tulid lastekülla. Kindlasti on see ka üks põhjustest, miks ta lastega nii hästi läbi saab ja neid mõistab. Rasked ajad ja läbielatud katsumused, koos nutetud nutud, südamepuistamised ja hommikuni asjade selgeksrääkimised on loonud Margoti ja laste vahele väga usaldusliku sideme, mis aastatega ainult tugevamaks muutub.
Kuidas end aga säästa, laadida ja oma tassi täita, kui kõikide jaoks alati olemas olla? “Kui mul on väga raske, siis mõtlen, et kindlasti on kellelgi kuskil palju hullem olukord. Ja nad saavad hakkama. See teadmine annab kuidagi rahu ja aitab tasakaalu leida,” ütleb Margot.
Sport aitab ka. Kui ikka juhtmed väga koos, siis paneb Margot Marta kärusse, rulluisud jalga, annab suurematele lastele rattad ning kogu gäng kaob seitsme tuule poole.
Suureks stressimaandajaks on ka aed. Kui näpud mulda pista, saab õige mitmele peas keerelnud küsimusele juskui iseenesest vastused. Ja ilusa aia saab veel pealekauba.
“Ma olen pigem introvert ja mitte eriti hea suhtleja, tahan pigem rahu ja vaikust,” ütleb Margot enda kohta. “Pigem väldin rahvarohkeid kohti ning valjuhäälseid inimesi. Aga oma peres räägin ma tavaliselt väga kõva häälega, sest õrna häälega hüüdes ei pane sind keegi tähele.”
Vaikusehetked saabuvad majja enamasti siis, kui Marta on isa juures ja väike poja ema juures. “Siis saan endale lubada kõrvulukustavat rahu ja vaikust,” naerab Margot.
Vanemad teevad kogu aeg vigu
“Olen nüüd aasta aega olnud täiskohaga lapsevanem viiele lapsele, ja tunnen kogu aeg, et ma ei oska midagi, ma ei tea midagi. Olen avastanud, et vanematena teeme iga päev vigu. Aga õppinud seda, et vimma ei tohi iseenda vastu pidada. Pead olema lahke ja andma endale andeks. Vanade murede taaka pole mõtet enda seljakotis kaasa tassida. On palju kergemaid asju, mida oma seljakotti panna: andeksandmise oskus, rõõmsameelsus, järjekindlus ning uudishimu uute asjade avastamise ja kogemise vastu.”
Kõige rohkem rõõmu teeb suure pere emale see, et kooliasjad on korras ja igal lapsel on oma hobid, millega tegeleda. “Meie peres tõepoolest pole vaja nutiseadmete aega piirata,” ütleb Margot. “Lapsed on tõesti tublid. Ma üleüldse ei usu rangete piirangute seadmisesse, vaid pigem läbirääkimistesse.”
Igaühel on peres oma roll ja ülesanne, mis puudutab kodust majapidamist. “Ja lapsed alati aitavad, kui ma vaid palun,” rõõmustab Margot kogu südamest.
Kuidas saab südames sündinud lastega luua usaldusväärse ja austava suhte?
“Pead andma aega, et lastega hea läbisaamine tekiks,” ütleb Margot, õnnelik naeratus näol. “See on väga suur elumuutus nii lastele kui vanemale. Ja emad peavad olema noored! Mõtlesin minagi omal ajal, 25aastaselt üleöö emaks hakates, et mul ju pole mingeid kogemusi aga see mure sai mul esimeste nädalatega ära pühitud. Hea südame, heade elukommete ja heade väärtustega inimene ongi ideaalne lapsevanem!”