Traumapedagoogilise lähenemisviisiga kodu on mõeldud 14-18aastastele noortele, kel lapseea traumadest tingitult esineb vägivaldset ja ennastkahjustavat käitumist, mistõttu noor on viibinud kinnises lasteasutuses või on sinna mineku lävel.
Käitumisraskustega noored ei ole loomult halvad ega käitu probleemselt meelega, vaid vajavad iseendas ja oma käitumises muudatuste tegemiseks sobilikku kasvukeskkonda ja professionaalide abi.
Kodu loomisega andis SOS Lasteküla võimaluse neile asenduskodu noortele, kes seni on pidanud minema kinnisesse lasteasutusse, sest Eesti riigil pole muid alternatiive, kus need noored võiksid elada.
Milline on noorte igapäevane elu?
Noored elavad tavalist elu, käivad igapäevaselt koolis ning tegelevad erinevate tegevustega, mis on juhendatud sotsiaalpedagoogide ja terapeutide poolt. Näiteks tegelevad nad spordi, kunsti, muusika, kirjutamise, kokanduse ja palju muuga, mis neile huvi pakub. Igal noorel on oma tuba. Majas on veel teraapiatuba, puhkeruum ühisüritusteks ning tugipersonali tööruumid.
Mis teeb kodu eriliseks?
Kodus kasutatakse traumapedagoogilist lähenemisviisi. Traumeeritud noored on oma varase lapsepõlve läbielamiste leevendamiseks välja töötanud ellujäämisstrateegiad elus püsimiseks. Traumapedagoogiline lähenemine aitab neid käitumismustreid mõista ning muuta.
Igapäevaste juhendatud tegevuste abil õpivad noored oma keha reaktsioonidele tähelepanu pöörama, tundeid verbaalselt väljendama, rahunema ning keha erinevatest stressireaktsioonidest (stressitase, endassetõmbumine, agressiivsus, tuimus jm) aru saama. Samuti õpivad ja katsetavad nad erinevaid viise kriisiolukordadest väljatulemiseks.
Miks on noortele vaja eraldi kodu? Miks nad ei saa elada lasteküla peredes?
Nende noorte puhul on proovitud paljusid erinevaid lähenemisviise: peres kasvamine, kriisihoolduspere, erihoolduspere, lasteküla noortekodu, kinnine lasteasutus. Ükski neist pole soovitud tulemusi andnud.
Oma eripäradest tulenevalt vajavad käitumisraskustega noored lähenemist, mida peredes pole võimalik pakkuda. Vanematel jääb puudu nii spetsiifilistest oskustest kui ka üks ühele ajast. Kuna noor vajab tavalisest rohkem tähelepanu ning tema probleemid koheselt tegelemist, võib see jätta pere teised lapsed ema-isa tähelepanust ilma.
Milliseid tulemusi soovitakse noortega saavutada?
Noore eesmärk on iseenda tundmaõppimine, oma emotsioonide tekkemehhanismidest arusaamine, nende mõistmine ja nendega toime tulemine. Samuti tegeleb noor positiivse minapildi kujundamise ning oma sotsiaalsete oskuste arendamisega.
On oluline, et noor suudaks oma tunnetega toime tulla ning käituda ühiskonnas aktsepteeritaval viisil. Seda kõike aitab noortel saavutada professionaalne tugipersonal, kes noort igapäevaselt jälgib, juhendab, nõustab, toetab, kaasab ning tunnustab.
Kõik noortega toimuvad tegevused on põhjalikult läbi mõeldud. Oluline on luua õhkkond, kus noor tunneb end füüsiliselt hästi.
Toetatud keskkonnas areneb enesekontroll ja toimetulekutunne. Tugipersonali roll on seada mõistlikud piirid, mis ennetaksid vägivaldset käitumist.
Väga olulised on väikesed igapäevased planeeritud tegevused, mille abil suureneb lapse heaolutunne ja tõuseb enesehinnang. Traumeeritud laste puhul on eriti oluline, et tegevused oleksid etteaimatavad pikema aja jooksul. Struktureerimisega luuakse kindel päeva-, nädala- ja kuurütm. Näiteks argipäeva struktuur koosneb muu hulgas hommikusest äratusest ja enda korrastamisest, söögikordadest, kooliajast, planeeritud tegevustest, magamaminekust ja öörahust.
Traumapedagoogilise kodu eesmärk on olla vaheetapp noore edasiliikumiseks. Olles õppinud positiivset enesejuhtimist saab noor vastavalt oma vajadustele jätkata elu peres, noortekodus või liikuda edasi iseseisvasse ellu. Välistatud ei ole ka bioloogilisse perre naasmine.
Miks osad noored, kel on armastav SOS pere, käituvad oma vanematega agressiivselt ning justkui ei taha olla tänulikud hoole ja tähelepanu eest, mis talle peres osaks saab?
On noori, kes armastavasse perre jõudes hakkavad tänulikkuse asemel oma viha ja agressiooni väljendama armastavate vanemate peal. Nad löövad ja märatsevad, halvustavad verbaalselt, on üliemotsionaalsed, klammerduvad või täiesti ükskõiksed. Harvad pole ka juhud, kus lapsed kodust põgenevad või peidavad end oma vanemate eest. Kuigi ümbritsevad näevad väga palju vaeva, et pakkuda lapsele hoolt ja armastust, toredaid ettevõtmisi ning muud, ei näita laps üles mingit huvi ega tänulikkust.
Kui lapse kasvukeskkond varajases lapsepõlves on kaootiline, näiteks alkoholi, uimastite tarvitamise või koduvägivalla tõttu, kahjustuvad lapse ajupiirkonnad – aju saab liiga palju erutust ja emotsionaalseid reaktsioone.
Äärmuslikku hoolimatust kogenud lapsel jääb aga vajaka mitte üksnes rahustavatest, vaid ka ergutust pakkuvatest tingimustest. Sellises kodus kasvanud lapsel on puudulik võime üles näidata aktiivsust ehk huvituda mõnest tegevusest või tunda positiivset kiindumust.
Kaoses ja hüljatuses elanud lapse närvisüsteemil on raske tunnete ohjamisega hakkama saada, emotsioonid kipuvad võimenduma, laps on kogu aeg häireseisundis, tema mõtlemine ja reageerimine on täiesti ebakohased ning ta kaldub kergesti kaotama enesevalitsust.
Varajased traumaatilised mälestused, mida laps kogeb enne kolmeaastaseks saamist ja millega kaasneb tugev stress, salvestuvad ajju. Kui juhtub midagi, mis millegipoolest meenutab varajast ebaturvalist kogemust, reageeribki noor samal viisil nagu ta tegi seda varasemas ohuolukorras ning kohtleb oma vanemat nii, nagu oleks see väärkohtlev vanem.
Seega ka siis, kui noor elab stabiilses ja terves elukeskkonnas, reageerib tema aju ikkagi vastavalt oma varasemale traumeerivale kogemusele.
Seetõttu on väga oluline keskenduda uues ja toetavas kodus mitte üksnes sellele, et pakkuda lapsele/noorele uusi vahvaid elamusi, vaid ennekõike just sedalaadi kogemusi, mis jäid tema ajul varasemast vajaka.
Kuhu on seni paigutatud noored, kelle käitumine ohustab tõsiselt lapse enda elu, tervist ja arengut, või teiste isikute elu või tervist?
Noorte puhul kasutatakse viimase abinõuna kinnist lasteasutust, kuhu suunatakse noored ainult läbi kohtu. Kinnises lasteasutuses piiratakse laste liikumisvabadust ning see on eelkõige mõeldud suurte probleemide või ka väär- või kriminaalteo toime pannud alaealistele. Osade noorte puhul asendatakse vahistamine kinnise lasteasutusega.
Traumapedagoogilise lähenemsega kodu on seega alternatiiviks noortele, kes on juba suunatud kinnisesse lasteasutusse, kuid kelle puhul on olemas lootus, et Vaikse kodu elukeskkond ning traumapedagoogiline lähenemine võivad noore kinnisesse asutusse minemisest säästa.
Kes kodu finantseerib?
Kohalik omavalitsus.
Mis on traumapedagoogika?
Traumapedagoogika on lapse/noore traumaga tegelev metoodika, mis koosneb erinevatest komponentidest:
1) Keskendumine iga lapse individuaalsele traumale;
2) Professionaalsed tugiteenused on lapsele koheselt kättesaadavad;
3) Last ümbritseb toetav ja mõistev keskkond;
4) Lapse igapäevane tegevus on planeeritud ning pikaajaliselt läbimõeldud;
5) Lapse hakkamasaamist ja arengut jälgitakse ning tagasisidet antakse erialaspetsialistide poolt iga päev.
Kui kaua noor selles kodus võib elada?
Kuni täisealiseks saamiseni. Eesmärk on aga saavutada nii positiivne enesejuhtimine, et noorel on võimalik vastavalt oma vajadusele jätkata elu peres, noortekodus või liikuda iseseisvasse ellu. Välistatud ei ole ka bioloogilisse perre naasmine.