Mare Kangur – 30 aastat hoole ja armastusega
Niisama kaua kui SOS Lasteküla Eestis, on ka perevanem Mare Kangur pakkunud lastele hoolivat ja armastavat kodu. Mare peres on aastate jooksul kasvanud 16 last. Täna on Mare toeks ja teekaaslaseks neljale lapsele nende maailma avastamise retkel. Koos kogetakse, kui rikkalik ja mitmekesine maailm on, alates balleti võlumaailmast kuni argiste rõõmude ja muredeni.
Mare pühendumus ja armastus on hindamatu väärtusega lastele ja SOS Lastekülale, ent selle mõju on veelgi ulatuslikum. Selle tunnustuseks on Mare pälvinud Vabariigi Presidendilt Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi.
Mare leiab, et SOS lasteküla viis lapsi aidata on parim. Tänu pikale kogemusele on Mare veendunud, et teadlikult toetava kasvukeskkonna ja eduelamuste abil on võimalik aidata lapsi, kelle elu algusaeg on olnud keeruline.
“Iga laps on väärtuslik. Kui aitame neil lastel suureks kasvada ja kogeda lapsepõlve, siis see ongi kõige suurem väärtus. Me ei saa jätta ühtegi last toeta,” kinnitab Mare.
Foto: Rene Riisalu
Kuidas kõik algas
Üle 30 aasta tagasi kuulsin SOS Lasteküla raadioreklaami, mis kutsus lastekülla emadeks. See oli nii uus ja atraktiivne ning kõnetas mind. Olin õppinud sotsiaaltööd ja töötasin lasteaias, töö lastega meeldis mulle, seega otsustasin kandideerida. Võib-olla innustas mind ka asjaolu, et mu lasteaiarühmas oli poiss, kelle ema oli nõukogudeaegses lastekodus üles kasvanud. See pani mind mõtlema, kas sotsiaalselt mahajäänud last on võimalik läbi hea keskkonna aidata.
Praktika Soomes erinevates SOS lastekülas tundus väga ilus – peredes kasvas 3–4 last ja kõik toimis hästi. Tegelik töö Eestis algas aga hoopis teisiti. Sõitsime Saaremaale, et ära tuua oma pere seitse last. Need olid õed-vennad, kuid erinevates lastekodudes. Kõige noorem sai kohe kaheseks, siis kolmene ja nii edasi. Suuremad olid kooliealised, kuid lugedagi ei osanud. See oli suur väljakutse. Kuid kui oskasin abi küsida, seda ka sain. Meile tuli appi õpetaja, kes peagi märkas laste muusikaannet.
Muusika oli laste jaoks esimene eduelamus. Kui tavaline õppimine oli raske, pakkus muusika neile edu ja innustust. Peagi lisandus ka sport. Väga oluline oli, et inimesed tulid kaasa ja ei praakinud lapsi välja – laste arengut nähes olid kõik innustunud. Üksinda ei suuda palju, kui sul pole kogukonda ja abiväge. Nad annavad jõudu nii lapsele kui ka mulle.
Kolmkümmend aastat perevanemana – mis on vastupidavuse saladus?
Olen kohtunud paljude toredate inimestega, kellel on süda õiges kohas. Meie laste kasvatamine nõuab rohkem võrreldes lastega, kellel on algusest peale olnud hoolitsevad vanemad. Põhiline probleem on laste sotsiaalne mahajäämus ja seda tagasi teha on keeruline. Selleks peab olema toetusmeeskond ning seda lasteküla pakubki. Algusaegadel oli abi eriti oluline, aga ka praegu käime supervisioonis – see on hea võimalus koos arutada ja leida lahendusi. Igas peres on erinevad lapsed ja perevanemad, nii on ka lahendused erinevad.
Oluline on olla lastele olemas. Kui sul puudub kontakt lapsega, kuidas sa siis aitad? Ei saa lapsi aidata, kui sa neid lähedale ei lase ja ei usalda. See tähendab ka nende tegemistega kursisolekut ja oskust probleeme ennetada ning lahendada. Lapsed mõistavad seda tuge, kuigi sõnades ei pruugi nad seda alati väljendada. Oma hinges tunnevad nad seda siiski, näen seda nende silmist.
Kõige raskem töö on iseendaga – kuigi enam see mul nii raske polegi. Ma ei oota enam midagi ja aktsepteerin kõike, olen õppinud tundma rõõmu väikestest asjadest. Tähtis on mõista, kui palju saad teises inimeses muuta ja kuidas leppida sellega, mida mõjutada ei saa. Õppida ennast muutma ja kohandama. Hoolikalt jälgida, mida ütled, sest sõna tagasi võtta ei saa. Samuti on kasuks positiivne suhtumine. Kui mõni päev on väga raske, siis tuleb uus päev ja hommikul tõustes alustan teadmisega, et tahan seda teha. Meelestatus on oluline – pead pidevalt end vaimselt toitma ja edasi viima.
Töö iseendaga on oluline ka selleks, et läbi ei kulu. Pead ise ära tabama, kui hakkad väsima. Siis tuleb lubada endale puhkust.
Tunnen, et mind usaldatakse ja toetatakse
Kindlasti on selle ajaga palju muutunud. Kui SOS Lasteküla alustas, oli tegemist täiesti uudse lahendusega – sellest on teisedki eeskuju võtnud. Ei ole enam lastekodusid sellisel kujul nagu toona.
Minule meeldib meie lasteküla mudel kõige enam. Olen oma pere laste jaoks kogu aeg olemas ja tean, et mul on seljataga tugev organisatsioon. Isegi kui minuga peaks midagi juhtuma, leitakse mulle asendaja ja lapsed jäävad ikkagi siia oma koju, sest see on nende kodu. Mulle meeldib, et me väärtustame seda ning püüame pakkuda lastele parimat.
Tugivõrgustik on väga oluline, sest lapsed on oma elus kogenud traumaatilisi olukordi. Neil on vaja, et oleks üks inimene, kes neid tunneb ja keda saab usaldada. Oma laste hea tundmine ja mõistmine võimaldab aidata ka teistel neid paremini aidata. Nii olen käinud koolis õpetajatele selgitamas lapse käitumise põhjuseid.
Loomulikult on ka perevanemal vaja tuge. Minul on vedanud, et olen suutnud ära mõtestada, missugust abi ma vajan ja olen alati seda saanud. Siis on ka lihtsam edasi minna. Mul on abiks sotsiaaltöötaja, lastepsühhiaater, psühholoog, loovterapeut ja kogu tugivõrgustik.
Kõige olulisem on aga see, et meile on antud võimalus ise olla, ise teha, otsuseid langetada ja tulemusteni jõuda. Meid usaldatakse. On väga tähtis tunda, et sind usaldatakse.
Naudin oma tööd
Mul oli kindel plaan, et kui esimesed lapsed saavad suureks kasvatatud, siis ma lõpetan. Kuid hakkasin mõtlema, et olen suure töö teinud ja saanud kogemuse, võiksin jätkata. Sinnamaani olin kogu aeg nagu tuletõrjuja, kes peab tuld kustutama. Kui lapsi oli peres nii palju, ei saanud igaüks piisavalt individuaalset tähelepanu. Kuid sellest hoolimata oleme väga kokku kasvanud.
On suur rõõm, kui suureks kasvanud laps ütleb, et tänu sinule on kõik see hea minuga juhtunud ja kui seda poleks olnud, siis ei tea, kus ma praegu oleksin.
Olen mõelnud laste bioloogilisele emale, et tänu temale sain ma kokku nii toredate lastega. Tema pole neist rõõmu saanudki tunda, palju suurema rõõmu sain ju mina.
See oli õige otsus tookord, et ma ei lõpetanud. Praegu, nelja lapsega, suudan palju rohkem. Olen saanud väga paljude kogemuste võrra rikkamaks. Elame nüüd viis aastat väljaspool lasteküla, nagu tavaline pere. See on see, mis mulle sobib. Oma elu olen korraldanud selle järgi.
Praegu on lapsed nii suured, et saame koos käia kontserdil ja teatris. Olen selle eest hästi seisnud, et nad näeksid erinevaid teatreid ja etendusi. Ja mis siis, et ma seetõttu vaatan peamiselt noorte etendusi, need on väga toredad. See on rõõm, kui kuuled neid võrdlemas, et Estonia teatris nähtud ballett “Alice imedemaal” meeldis rohkem kui noorsooteatri lavastus. Oleme käinud ka Soomes ooperi- ja balletiteatris – mida rohkem sa nendega käid ja näed, seda parem. Koduseintel on kunstnike tööd, nad näevad ja kuulevad nendest kunstnikest. Tore, kui lapsed arutlevad, kas pildil on põlev mets või hoopis päikeseloojang. Nii palju kui võimalik, oleme käinud ka kunstinäitustel.
Kasvatame iseseisvalt toimetulevaid noori
Head majandamisoskused on perevanemale väga olulised. Suur pere vajab toitu ja toiduained on kallinenud, aga kui ise süüa teha ja vaadata soodsaid pakkumisi, saab hakkama. Minul on mahlad, moosid, kurgid, kõrvitsad – kõik sisse tehtud. Sügisel toodi tomateid ja tegime koos letšot. Kui lapsed tahavad bolognese kastet, ei pea poest ostma tomatikastet, vaid siin on tomat, sibul ja paprika sees, lihtne teha ja raha jääb alles. Kartulit käime igal sügisel võtmas ja saame selle tasuta. Need oskused ja teadmised majandamisest on väga vajalikud.
Muidugi need teatriskäigud ja suvised reisimised – see nõuab kõik raha. Ja nagu igal perel, on ka meie eelarve piiratud. Peame hoolikalt läbi arutama, mida saame endale lubada – olgu teemaks harrastused, trennid, suvised laagrid, sünnipäevad või oskus märgata vannituppa põlema jäänud tuld. Nii omandavad lapsed mõistlikku majandamist. Pesast välja lennanud noored tulevad külla ja räägivad, kuidas nad nüüd oma pere ja laste eest hoolitsevad. Nii ei ole iseseisvasse ellu minek hirmutav ega keeruline, vaid nad teavad, et ka nemad saavad hakkama.
Miks peaks annetaja SOS Lasteküla toetama
Iga laps on väärtuslik. Kui aitame neil suureks kasvada ja kogeda lapsepõlve, on see suurim väärtus. Me ei tohi jätta ühtegi last toeta. Meid eestlastena on nii vähe ja kui me kasvatame need lapsed ühiselt suureks, on see hindamatu. Suureks saades peavad nad oma elu ise elama, aga senikaua, kui nad on lapsed ja vajavad tuge, peame neile abikäe ulatama. Mida parem tugi, seda tugevamaks lapsed kasvavad. Iga natukenegi, mida teed, aitab lapsi.
Algusaegade sponsorid olid peamiselt põhjamaadest. Mõnedega tekkisid väga head kontaktid, mis püsivad tänini. Näiteks üks Rootsi perekond on olnud toetajad algusest peale. Neile oli oluline näha lapsi kasvamas. Praeguseni toetavad nad lasteküla. Nüüd on ajad muutunud ja kõigi toetajatega ei ole võimalik isiklikult suhelda, kuid infot perede tegemistest ja laste kasvamisest jagatakse teisel moel.
Toetaja, kes näeb oma annetuse mõju, mõistab ka seda, kui vajalik see toetus on.
Fotod: Canva