Maarika suhestub raskustesse sattunud peredega läbi iseenda elus toimunud valusate kogemuste. „Jah, ma tean, mida tähendab alavääristamine kodus, psühholoogiline vägivald, pidevalt ohvri rollis olemine ning kuhu see inimese võib viia.“ Tänasel päeval nõustab Maarika ummikusse jooksnud peresid SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis perede tugitöötajana. „Minu vähim eesmärk on juba peaaegu uppunud pere korrakski veepinnale saada, et nad kasvõi üheks hetkeks kogeks seda võimsat tunnet, mida tähendab iseseisvalt hingata.“ Sageli saab sellest aga alguse pere teekond, mis väga tihti viib võiduka lõpuni.
Pered, kellega Maarika tegeleb, on väga erinevad, kuid kõigil neil on alati üks ühine joon – neil puudub positiivne eeskuju ehk kogemus sellest, et elada saab ka teisiti. „Neil ei ole seda eeskuju mitte kusagilt võtta,“ teab Maarika. „Reeglina on pereema või -isa ise kasvanud ebaterves lapsepõlvekodus ning et kuidagi toime tulla on pingemaandajaks alkohol või kangemad ained. Lastele ei pöörata tähelepanu, sest endagagi on muret ülearu. Hullemal juhul aga elatakse oma pingeid välja laste peal.“
Maarika jõuab abivajavate peredeni läbi kohaliku lastekaitsetöötaja, kes on saanud signaali, et pere vajab abi. Kui pere on nõus tugitöötaja näol abi vastu võtma, saabki Maarikast pere usaldusisik.
Kas kõik on hästi
Maarikal on 15 peret, kellega ta iganädalaselt tihedat kontakti hoiab. Igal perel on oma lugu, igaüks liigub eesmärgi poole erineva kiirusega ning eesmärgidki on igal perel väga erinevad. Enamjaolt on tegemist peredega, kus pere on hädas olnud juba pikki aastaid ning aastatega on pere probleemid vaid süvenenud. „Kõige olulisem on pere probleeme märgata juba eos – näiteks käib laps lasteaias või koolis ning tal on sageli riided määrdunud, ta on kogu aeg näljane, unine või apaatne. Võta hetk ja uuri lapselt, kuidas tal läheb,“ ütleb Maarika. „Või näed lapse ema nutetud silmadega, tunned alkoholilõhna või tajud muul moel, et midagi on viltu. Astu ligi ja ära häbene küsida, kas kõik on hästi. Inimesed on tegelikult väga varmad abi vastu võtma, kui nad näevad et su abipakkumine on tõesti siiras.“
Väga tihti arvame, et see ei puutu meisse, et see on teise pere probleem. Kui lasta hädas perel omaette toimetada ning vältida igasugust sekkumist, olemegi ühel päeval olukorras, kus 14aastane tüdruk pole juba aasta otsa kodus ööbinud, kuid mitte kedagi see ei huvita. Selleks ajaks on aga probleemid juba nii suured, et tõenäoliselt seisame silmitsi mitte ainult noore üha süveneva depressiooniga, vaid juba suitsidiaalse käitumisega.
Maarikal kulus poolteist kuud, et hädas tüdruk üldse oleks nõus temaga rääkima, sest kõik inimesed, kes tema teele sattusid, olid rängalt tema usaldust kuritarvitanud. Pärast seda, kui tüdruk politseisse sattus ja ta peaaegu et politseiniku käsu peale Maarikaga nõus rääkima oli, hakkasid asjad vaikselt laabuma. Tüdruk sai Maarikaga kokku, neil õnnestus üsna lühikese ajaga väga usalduslik suhe luua ning tänaseks päevaks võib öelda, et üks laps on taas maailmale tagasi võidetud.
„Enamik inimesi ei oska analüüsida oma minevikku,“ ütleb Maarika. „Nad elavad valusat minevikku ikka ja jälle läbi või siis panevad selle ukse enda jaoks hoopis lukku ja eitavad kõike, niikaua kui vähegi võimalik.“
Maarika aga teab oma kogemusest, et enne, kui ise pole ohvri rollist välja tulnud, pole võimalik ka oma saatust muuta.
„Peresid külastades räägin tihti nendega läbi enda elu,“ ütleb Maarika. „Kuidas mina end lapsena ühes või teises situatsioonis tundsin. Tihti küsin pereemalt või-isalt: „Tuleta meelde, mida sa ise tundsid sel hetkel, kui sind lapsena löödi või roppude sõnadega mõnitati.“ Ja ütlen siis, et täpselt nii valusalt tunneb ennast praegu sinu laps.“
Maarikat ennast aitas ohvri rollist välja see, et tal oli väga palju sõpru ning nende peresid külastades nägi ta väga lähedalt, kuidas õnnelikud pered tegelikult toimivad. Jõudu andis ka see, et märgati tema muresid ning püüti aidata. Teise inimese märkamine annabki tegelikult tohutult palju juurde sellele, kes on tõsises hädas. „Nägin, et tõepoolest on võimalik sellest nõiaringist välja murda ning ka ennast täisväärtusliku inimesena tunda.“
Just selliseid kogemusi jagab ta peredes, kus väga tihti tuleb vastu seina joosta ning ikka ja jälle tõestada, et ta ei ole perre saadetud spioon, kelle ainsaks eesmärgiks on lapsed perest ära võtta ning lastekülla saata.
„Mul on siiani meeles üks pereema, kelle peres oli kolm last, vanim poeg ei käinud koolis ja viieaastasel olid tõsised agressiivsushood. Pere iganädalased külastamised nägid välja nii, et mina istusin köögis tabureti peal, tema seisis käed rinnal ristis akna all ning ei rääkinud mitte ühtegi sõna. Mina siis rääkisingi selle vaikiva naisega iseenda elust, oma lapsepõlvest ning sellest, mida mina oma elus teisiti oleksin teinud, kui mul oleks see võimalus olnud. Poolteist kuud pidasin neil külaskäikudel monoloogi akna all seisva trotsliku naisega. Ühel päeval aga, kui ma oma harjumuspärase koha taburetil sisse olin võtnud, istus ta minu kõrvale ja hakkas rääkima. Tänaseks päevaks on meie jutuajamised väga usalduslikud ning tema soov oma pere mustast august välja aidata on muljetavaldav.“
„Oskus end hädasolijaga samastada annab mulle suure eelise, sest mul ei ole raske neid mõista ning ma ei hakka neid mitte kunagi süüdistama,“ ütleb Maarika, keeruliste eludega perede kaitseingel, kes suudab neid mõista, oskab neid aidata ning mis kõige tähtsam – kogeb tihti seda, et kui ka vanemaid alati muuta ei õnnestu, saab siiski lastele näidata, et nemad saavad oma elus teha teistsuguseid valikuid. „Nii kaua, kui me pole oma minevikuga lõppanalüüsi teinud, ei saa me minna edasi, sest ei saa aru, miks me oleme sellisesse seisu jõudnud. Vähesed suudavad sellist analüüsi teha raamatute abil, kuid paljud suudavad seda teha, kui neil on kõrval usaldusväärne inimene, kes ei süüdista neid, vaid tahab päriselt aidata. Ma näen ja tunnen oma südamega iga päev, et meiesuguseid abilisi on neile peredele väga vaja.“