„Ma tahan õppida ja elus hakkama saada“ – noore teekond iseseisvuse poole

Kelly* on gümnaasiumiõpilane, kes elab SOS Lasteküla noortekodus. Õppimine on talle alati kergelt tulnud – põhikoolis oli ta viieline ja ka gümnaasiumis hoiab häid hindeid. Tulevikuplaanid on veel kujunemas, kuid huvi on mitmekesine: „Varem mõtlesin arhitektuuri õppima minna, nüüd huvitab rohkem sisekujundus. Või hoopis IT, sest matemaatika on mul tugev külg,“ räägib Kelly. „Tahaksin uurida ka võimalust minna aastaks välismaale ülikooli – see oleks põnev ja annaks palju kogemusi.“

Noortekodu on pakkunud turvalise keskkonna, kus valmistuda iseseisvaks eluks. „Olen nüüd palju iseseisvam. Minu jaoks on see väga positiivne. Olen õppinud, kuidas rahaga ümber käia ja oma aega planeerida nii, et jõuaksin kooli kõrvalt ka trennidesse. Siin saab harjutada, kuidas päris elu käib.“

Toetav keskkond loob kindlustunnet ellu astumiseks

Kelly on noortekodus elanud veidi üle aasta. Enne seda elas ta mõned aastad SOS Lasteküla peres Harjumaal, kuid soovis tulla Tallinna gümnaasiumisse õppima. „Noortekodu tundus kõige parem lahendus. Kohanemine oli lihtne – mu vend oli juba siin ja tundsin veel kahte poissi. Nii oli hea sisse elada ja sain kiiresti aru, kuidas asjad toimivad.“

Noortekodu töötajad ja keskkond on toetavad: „Meil on usaldusisikud, kellega saab alati rääkida. Mulle meeldib, et töötajad on erinevad – kõigil on oma lugu ja neilt on palju õppida. Kui lähed rääkima ja abi küsima, võetakse sind alati soojalt vastu. Usaldusisikuga jääb kontakt ka edaspidi, iseseisvasse ellu astudes. Näen, kui soojalt noortekodu töötajad suhtlevad juba elluastunud noortega. See loob kindlustunnet, et mina olen toetatud ka edaspidi.“

Sport, unistused ja võimalused

Kelly tegeleb tõsiselt spordiga ja tal on kõrged eesmärgid. „Trennid, spordilaagrid ja võistlused maksavad palju, noortekodu toetab mind selles nii palju kui võimalik. Loomulikult vajavad ka teised noored toetust. Olen kandideerinud stipendiumidele ja ka sealt tuge saanud. Selliseid võimalusi võiks muidugi rohkem olla.“

Sport on oluline ka sotsiaalses mõttes: „Mul on palju sõpru ja lahedad treenerid. Mul on vedanud, et on need võimalused.“ Ta hindab ka noortekodu poolt korraldatavaid reise: „Igal aastal on suusareis ja suvel pikem reis. Hästi tore on, et saame ise palju kaasa rääkida, mida teha tahame.“

Tänulikkus ja tulevikuplaanid

Kelly usub, et iga noor väärib võimalust: „See ei ole laste süü, et neil on keeruline minevik. SOSi noored on arukad ja töökad. Isegi need, kes esialgu ei huvitu koolist, peaksid saama võimaluse leida oma tee – selleks tuleb proovida erinevaid harrastusi.“

Ta tunneb end tänulikuna: „Olen küll paljust ilma jäänud, aga samas nii palju juurde saanud.“ Iseseisvasse ellu astumist neiu ei karda: „Mu vend elab harjutuskorteris ja tean, kuidas see käib. Oskan rahaga majandada, süüa teha ja kodu korras hoida. Ma tahan õppida, raha teenida ja olen motiveeritud.“

Kelly usub, et haridus on võtmetähtsusega: „Kui ei ole korralikku haridust, jäävad paljud võimalused ära. Ma tahan minna ülikooli ja uurin, kas saaks kasvõi aastaks välismaale õppima. See oleks mega lahe kogemus ja annaks väga palju.“

„Olen kohanud väga erinevaid noori – kõigil on oma taust ja probleemid. Mul on mitmeid sõpru nii trennist kui ka sellest ajast, kui elasin veel oma sünniperes. Mõni neist elab oma vanemate poolt hästi hoitult ja seetõttu ka veidi eluvõõrana. Nende puhul näen küll, et nad ei ole valmis iseseisvaks eluks. See paneb mind hoopis nende pärast muretsema.“

Kelly usub, et tema kogemus on andnud talle eluks vajaliku pagasi: „Olen saanud näha ja kogeda, kuidas elu toimib. Olen väga positiivne inimene – mul on kindlad tulevikuplaanid nii õppimises kui spordis. Olen kindel, et saan iseseisvas elus hästi hakkama.“

*Nimi on muudetud