SILLE SAIDLO, SOS Lasteküla trauma- ja noortetöö nõunik
Igal inimesel on oma lugu. Asendushooldusel elavate laste lood on tihti rasked, keerulised ja isegi hirmutavad, kuid see on nende lugu ja neil on õigus olla oma looga kursis. Et oma lugu ei saaks ega jääks takistuseks, tuleb aidata lapsel oma looga tutvuda ja pakkuda turvalist keskkonda looga seotud emotsioonidega toimetulekuks.
Lisaks oma loole on vaja lapsel tõsta usku, et igal lool on positiivseid ja toredaid pöördeid ning alati on lahendusi. Selleks saab ideaalselt kasutada muinasjutte, lastejutte, aga väga väärtuslikud on ka oma väljamõeldud jutud või hoopis lood, mis jutustavad sinu enda lapsepõlvest, selle rõõmudest ja raskustest. Väljamõeldud lugude tegelasi saab panna sarnastesse olukordadesse, kus laps on praegu või on olnud varem. Elu saab anda ka elutule ja mis kõige olulisem – pole vahet, kas lugu on tõde või vale. Lugu lihtsalt on.
Põhiline, mida alustamiseks on vaja teada:
Lugude jutustamise kaudu oma aja, tähelepanu ja läheduse jagamine on iidne komme. See vajab vaid jupikest aega ja vähemalt kahte inimest: jutustajat ja kuulajat. Jõustava loo ülesehituse maatriks saab olla alati sama “KES TAHAB MIDA, kuid MIKS EI SAA”. Nt Sally tahab osaleda kooli näidendis, kuid ta kardab, et vanaema ei luba. Sellega ei pea lugu alustama. Võib hoopis alustada kirjeldustest, et lool oleks selge algus, jätkata probleemistikuga ja jõuda lõpus seostatud lahendusteni. Maatriks aitab hoida lugu liiga laiali valgumast.
Lugusid saab jutustada igal pool, kus rääkimine on lubatud. Vast kinos-teatris ei sobi, aga lastega koos looduses olles, süüa tehes, rongiga, bussiga, autoga sõites, elektrikatkestuse ajal pimedas toas olles jne. Peaaegu igal pool, kus muidu käsi harjumuspäraselt telefoni poole liiguks. Ükskõik siis, kas jutustajal või kuulajal.
Lugude jutustamise reeglistik on samuti ääretult lihtne. On vaid üks reegel, mida alguses on vaja võib-olla pisut harjutada, kuid ajapikku muutub tavaliseks: jutustaja jutustab ja kuulaja kuulab ning ei esita loo vahele küsimusi. Kui vaja, tuleb küsimus kirja panna ja kui loo lõppedes on küsimus endiselt vastuseta, saab nendega siis tegeleda.
Kui laps küsib lugu, ei olegi nii oluline, et lugu oleks meeletult köitev ja ekstra huvitava sisuga. Lugu paludes otsib laps lähedust. Lähedus on oluline igale lapsele ja laps, kes seda küsida ei oska, saab seda lugusid kuulates.
Meeldival moel aju tööle panemine jõustavas suunas
Lugude jutustamine, ette lugemine ja ise lugemine annavad lõputuid võimalusi piiluda kellegi teise hingesoppidesse, näha maailma kellegi teise silme läbi, elada turvaliselt kaasa seiklustele ja õppida tundma erinevaid traditsioone, viise käitumiseks või toimetulekuks.
Raamatut lugedes või jutustust kuulates tuleb üldjuhul pilt ise luua. Kui öelda “kollase jopega väike tüdruk”, jookseb meil igaühel silme ees pilt pisut erinevast tüdrukust ja need kõik on õiged.
Kui välise hinnangu andmise võimalus on piiratud, tekib võimalus süveneda ja alateadlikult õppida empaatiat, hoolivust, märkamisoskust ja uskuda lahenduste olemasolusse ning kujundada oma arvamust ning maailmapilti.
Julgusta lapsi ka ise jutustama!
Et laps saaks oma elu loos ennast paremini tunda, tasub ka lapsi julgustada lugusid jutustama! Kas üks-ühele, kogu perega või sõpradega. Alustada võib pilti kasutades. Kõik vaatavad sama pilti ja kordamööda ütleb iga laps ühe lause, mis tal pildiga seostub ja eriti hea, kui järgnev lause on eelnevaga seotud.
Kui väiksematel on loo sidumine veel keeruline, saad sa ise olla vahepealne lüli, et laste öeldu sujuvaks siduda. Seda võib teha nii mitu ringi, kui on kõigil tore. Suuremad või jutustamisega juba harjunud lapsed suudavad lugusid luua ka ainult ühe ette pakutud sõna peale! Ka laste lugude järgselt saab PÄRAST esitada loo kohta küsimusi, kui keegi soovib midagi täpsustada.
Jutustaja jutustab ja kuulaja kuulab! Alati saab tuua loo jutustamise lõppu seoseid päriseluga. Kuula huviga nende seisukohti, arvamusi ja väiteid- sa õpid oma hoolealuseid hoopis teisel viisil tundma ja saad aimu just nende trauma põhjustatud mõttemustritest, millega on vaja tööd teha. Ja kui laps muidu kuulab lugusid hea meelega, aga ühel hetkel seda ei suuda, siis on harilikult taustal probleem, mis vajab tähelepanu.
Fotod: Canva
Maandamisoskus ja uudishimu kogu eluks
Lood, mida jutustatakse või ette loetakse, õpetavad ja tervendavad, pakuvad lohutust ja turvalisust läbi teise inimese. Just seda teadmist, et turvalisus on olemas, vajavad lapsed täiskasvanutelt enim. Kui lapsepõlves on lugude kaudu loodud sild maandamiseks, kasutab ta seda täiskasvanuna suure tõenäosusega edasi – maandades ennast lugude lugemisega.
Esimene lugu: tänavanimed ja tornid
“Kui ma väike olin, võttis isa mind tihti Tallinnasse kaasa, kui ta tööasjus sinna läks. Sõit rongiga kestis peaaegu terve tunni ja endalegi teadmata sain selgeks kõik peatuste nimed õiges järjekorras. Vahel mängisime sõnamängu, vahel arvutasime, aga vahel oli ka lihtsalt igav. Siis vaatasin, nina lössis vastu rongiakent, kuidas vihma ladistab või tuul puid liigutab või hoopis tegin käekellaga päikesejänkut.
Tee läbi vanalinna kulges alati sama rada ja isa rääkis alati tänavate nimedest, kus kõndisime ja näitas nii linnamüüri- kui kirikutorne. Kui meil just väga kiire ei olnud, sain vanalinna munakiviteedel mängida “soo” mängu, kus tohtis varbaga astuda ainult kivile, mitte vahekohtadesse. Eriti toredatel päevadel mängis isa kaasa.
Haridusosakonna pimedatesse koridoridesse jõudes oli mul üks ülesanne “olla tasa ja oodata”, mis oli imelikul kombel isegi põnev. Tatsasin mööda koridori ringi, endal tähtis nägu peas ning mängisin, et töötan selles majas ja olen väga vajalik. Olgem ausad, seal oli ka vahel igav. Eriti, kui isa pidi mitmest erinevast uksest sisse minema. Aga kui võimalus oli isaga tööle kaasa minna, siis ma ikkagi ülesin alati “jah”.
Tagasitee rongi peale oli tänavanimede ja tornidega sarnane ning vahel mõtlesin, et miks isa seda alati räägib. Äkki eksib muidu ise ära? Aga kuna parim osa oli Pärli kohvikust läbi minemine, et koju linnasaia kaasa osta, siis jäi see mõte sageli poolikuks ja läks üle kohvikusaiade peale. Tunnike rongiga tagasi ja õhtu linnasaiaga pani päevale punkti.
Siis sain ma seitsmeseks ja läksin kooli. Esimeses klassis sõitsime tellitud bussiga Estonia teatrisse. Peale etenduse lõppu ütlesin õpetajale, et pean veel wc-s käima ja oodaku nad mind ära. Üks klassiõde tuli veel minuga. Aga kui tagasi jõudsime, ei olnud fuajees ei õpetajat, klassikaaslasi ega üldse peaaegu kedagi. Võtsime garderoobist oma riided ja läksime õue. Ka bussi ei olnud. Oli vaid pisut teatrikohvikus kulutamata jäänud peenraha taskus ja teadmatus.
Ja see oli hetk, kus ma sain aru, miks isa mulle tänavaid nimetas ja torne näitas- ET MA VAJADUSEL ISE hakkama saaksin. Läksin teatri külje peale ja paistma hakkas Niguliste tornitipp. Klassiõde sappa ja tornide ning varsti ka tuttavate vanalinna tänavate järgi, mida isa oli korduvalt ja korduvalt nimetanud, kõndisime rongijaama. Ostsime piletid ja jõudsime õnnelikult koju.
See oli minu korduste vajalikkuse ja ka eneseusu teadvustamise alghetk.”
Teine lugu: kaks õhupalli
“Mayal oli kaks õhupalli. Ta oli need laadalt saanud. Ilusad, suured. Üks oli kollane, teine sirelililla. Maya hoidis neid käes ja keksles mööda pargiteed vanema õe kõrval. Õde oli küll pisut tüütu, sest kogu aeg hoiatas, et ta ei komistaks ega oma riideid kuskil ära ei määriks. Maya oli hoolikas olemisega nii ametis, et ei pannud tähelegi, kuidas higiseks muutunud peopesast hakkasid õhupallide paelad välja libisema ja ühel hetkel olid nad juba tantsiskledes teel taeva poole.
Maya ei teadnud, kas olla rohkem kurb või vihane. Kurb, sest talle ju niiväga meeldisid need õhupallid, mis oma uue tuleviku poole kihutasid. Ja vihane, sest see loll õde oleks võinud komistamise pärast muretsemise asemel vaadata, et ta õhupalle ära ei kaotaks.
Õhupallid tõusid aga kõrgemale ja kõrgemale ja üks ütles teisele: “Kuule, püüaks ikka tagasi minna. See väike tüdruk jäi päris kurvaks, kui meie paelad tal peost välja libisesid.” Teine õhupall vastu:”No mis ta siis oli nii hooletu. Mina tahan igatahes maailma näha ja kavatsen edasi lennata!”
Kollane õhupall püüdis ennast allapoole kukutada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Siis proovis ta puuokstesse kinni jääda, aga kiuslik tuul ajas ta puudest eemale. Aga lilla õhupall itsitas teise püüdluste üle ning lasi tuulel end kanda.
Tuul aga tõusis ja selline tempo lillale pallile enam ei meeldinud. “Jäta järele, tuul,” karjus ta. “Ma tahan laia maailma minna, aga sina pillutad mind igas suunas, tagatipuks surud veel mind allapoole.” Kollane pall aga sai sellest mõttest lootust. Kui tuul tõepoolest selliselt keerutab, äkki peaks natuke laskma tal ennast aidata.
Tuulele lisandus vihm. Pallid põrkasid tuules ja vihmas teineteise vastu ja kogu see trall hakkas neile nalja tegema.
Kollane pall itsitas: “Kui sa mulle nii mitu korda pähe potsatad, muutun ma lapikuks nagu pannkook!” Lilla pall kõkutas: ”Kui sinust saab pannkook, siis minust saab moos!”
Seal nad põrkasid ja mängisid kuni avastasid, et on üsna maapinna lähedal väikesesse sirelipõõsasse kinni jäänud. Sirelipõõsas kasvas ühe maja kõrval ja maja aknast vaatas välja väike tüdruk ning virises: “Millal see vihm ja tuul ometi lõppeb ja saab õue mängima minna? Vastik vihm!”
Vihm aga muudkui sadas ja sadas ning tüdruk muutus sellest uniseks. Sinna aknalaua juurde ta tukkuma jäi ning nägi unes oma kaotatud õhupalle. Ärgates oli tal nii kahju, et see oli olnud vaid uni. Ta haigutas, sirutas ja vaatas aknast välja. Oh imet! Sirelipõõsa küljes rippus kaks õhupalli – kollane ja lilla.
Tüdruk tormas välja, et pallid põõsa küljest lahti harutada, kuivatas need hoolikalt ära ja oli vihmale tänulik, et see pallid talle tagasi tõi. Ta lubas nad kõikjale kaasa võtta ja nende eest hästi hoolitseda. Lapse rõõm oli nii suur! Kollane pall rõõmustas omakorda selle üle, et Maya enam ei kurvastanud. Ja lilla pall muheles: “Ongi parem, kui ei lähe üksi maailma avastama, vaid teeme seda koos Maya ja kollase palliga.”
