Irina on lastega töötanud 30 aastat. Tema kaks tütart on tundnud kodusoojust, ema ja isa armastust ning täit tähelepanu. Eelmisel aastal tegi nende pere aga elumuutva otsuse – võtta oma perre elama neli vanemliku hooleta last. Sügaval südames oli soov selleks julgeks sammuks juba ammu olemas, viimaseks otsustavaks tõukeks sai SOS Lasteküla ema ja isa otsimise kampaania eelmisel sügisel.
„Tegelikult oli minu vanem tütar see, kes ütles mulle: „Ema, sinu suurim unistus siin elus on ju lapsed!“ räägib Irina, mis pani teda laste perrevõtmise peale üldse mõtlema. „Neli aastat tagasi uurisin oma mehelt, et mis ta sellest ideest arvab. Mäletan, et ta hakkas naerma aga tema näoilmest ja olekust sain aru, et tegelikult ta ei olegi selle mõtte vastu!“
Irina pere elas tol ajal kolmetoalises korteris, vanem tütar õppis Tartu Ülikoolis keemiat ning noorem elas kodus ja käis koolis.
„Teadsin juba 20 aastat tagasi SOS Lastekülast ning olin isegi Keila lastekülas omal ajal praktikal käinud. Tol ajal tundus lasteküla süsteem – igal perel on oma perevanemad, kes elavad ööpäev läbi lastega koos nagu helesinine unistus – nii lähedasi tingimusi päris perele kui lastekülas polnud kuskil mujal. Seetõttu olin kursis ka sellega, millega lasteküla tegeleb ning see meeldis mulle väga. Aastaid hiljem sain teada, et SOS Lasteküla kaudu on võimalik lapsi oma koju kasvama võtta ning see saigi saatuslikuks.“
Irinalt on vahel küsitud, et kui lapsi nii palju armastad, miks sa siis lastekülla tööle ei läinud. Irina jaoks aga tundus liiga keeruline end mitme kodu vahel jagada – oma kodu on ikka kõige armsam, pealegi on mehel töö kodu lähedal ning lastekülla kolimine ei tundunud nii ahvatlev.
Kaks tüdrukutirtsu saabusid perre suvel
Kui Irina kuulis kampaaniast, kus otsitakse oma kodus lapsi kasvatavaid peresid, tundus see kutse justkui talle mõeldud – ta kandideeris ning osutus väljavalituks. Teekond lasteni ei olnud aga lihtne – tuli läbida mitmed koolitused ning tõestada, et soov on tõsine ning vajalikud teadmised ja kogemused olemas. Seejärel tulid juba praktiseerivad emad oma kogemusi jagama – räägiti kõigest – rõõmudest ja muredest ning sellest, mis võib nende peret ees oodata.
Irina perre jõudsid kaks õekest tänavu suvel. Üks tüdrukutirts oli seitsme ja teine kümneaastane. Väiksemal tüdrukul oli kõnepuue ning raske oli aru saada, mida ta ütles. „Meil on aga väga tore kogukond ümberringi, lahked naabrid ja palju lapsi,“ räägib Irina.
„Terve suve mängisid tüdrukud naabrilastega koos ning suve lõpuks oli tema kõne juba nii palju paremaks muutunud, et temast saadi raskusteta aru. Ta nii väga tahtis ja pingutas selle nimel, et teised teda mõistaksid.“
Irinal endal on pedagoogiline ja psühholoogiline haridus ning seetõttu on tal kergem lapsi mõista.
„Vahel, kui lapsed käituvad halvasti, siis saan alati jõudu mõttest, et nad ei taha ju mulle meelega haiget teha – nad lahendavad endale teadaolevate vahendite ja oskustega oma emotsionaalseid probleeme ja mina lihtsalt juhtumisi olen sel momendil nende kõrval. Väike laps ei suuda ju aru saada, miks ta oma perest ära võeti, olgu tema kodune elu nii hull olnud kui tahes. Kõigepealt on vaja lapsega hästi palju rääkida, probleeme lahti harutada, ja seda isegi siis, kui lapselt palju vastuseid ei tule. Suurem tüdruk näiteks ei rääkinud meie perre tulles mitu kuud oma pärisperest mitte ühtegi sõnda. Hiljem saime aru, et tema sugulased olid selle ära keelanud. Nüüd on tüdruk juba palju avatum, usaldab meid ja saab nii oma valusatel kogemustel lasta emotsioonidena välja voolata – hakkab palju kergem, kui näed, et sinu usaldust ei kuritarvitata ja sinu kõrval on inimesed, kes tahavad sind aidata.“
Irina ütleb oma kogemusele toetudes, et neid lapsi ei tohi haletseda. Kõige parem on oma eeskuju najal näidata, kuidas pere peaks toimima, millised rollid on igal pereliikmel ning miks on vaja, et me kõik üksteisest hooliksime. Laps õpib ainult eeskujude pealt ning praktika kaudu.
„Tüdrukud seisavad lausa järjekorras, et mind aidata. Nad hoolitsevad meie kassi eest, abistavad söögi tegemisel ja lauakatmisel ning teevad hea meelega kõike, mida ühes peres ühiselt tehakse. Nad ei tule selle pealegi, et kodused tööd on vastumeelsed – vastupidi – nad on hädas, kui ma ütlen, et mul ei ole abi vaja!“ räägib Irina õhinaga oma lastest.
Lapsed ei vaja haletsust, vaid hellust ja armastust
„Pered, kes ehk mõtlevad praegu, kas võtta oma perre vanemliku hooleta lapsi, võiks teada, et pole tähtis, mida sa ise momendil oskad või tead, kas sul endal on lapsed või mitte, kas elad mehega koos või oled üksikema – kõige tähtsam on see, et kodus oleks soojust, armastust ja üksteisemõistmist,“ räägib Irina. „Minu arvates on selle otsuse tegemise juures tähtsaim – kui sulle meeldib lastega rääkida, kui sinu jaoks on see huvitav ning sa seda ka päriselt naudid, siis oledki õige inimene!“
Väga palju saab aidata SOS Lasteküla – tagada sobivatele peredele vajaliku väljaõppe, aidata elamispinna tingimustele vastavaks seada ning garanteerida perele vajaliku tugisüsteemi. Eesmärk on käia perega ühte sammu ning olla nende kõrval igal ajahetkel, mil perel on abi vaja.
Irina räägib oma tüdrukutele tihti, et kõige tähtsam elus on olla õnnelik ning seejärel see, et leiaksid oma koha. Kui tunned ära selle, mida armastad teha üle kõige ja see tuleb sul hästi välja on see suurim õnn siin ilmas – olgu selleks siis söögi valmistamine, mööbli meisterdamine või piltide joonistamine. Tihti on madalama intellektiga laste jaoks raske motivatsiooni leida.
„Motivatsioon tuleb ju kodunt – kodus saad kõike proovida, saad tunde, kas saad hakkama või ei. Ja kui ei, siis proovid midagi muud! Keegi ei halvusta ega süüdista, kui välja ei tule!“ räägib Irina.
Irina kodus oodatakse juba väga jõule. Lapsed tahavad kangesti kodu kaunistada ning kõige olulisem – jõulude ajal saavad nad vennad! Kaks teismelist poissi tuleb nende perre ja seda oodatakse väga. Poisid on tüdrukutega juba tuttavad. Suvel alustatud remont on lõpusirgel ning kodu valmis uusi pereliikmeid vastu võtma.
„Mul on plaan lasta tüdrukutel jõuluajal joonistada perepilt,“ räägib Irina. „Laste joonistuste kaudu on hea mõista, kui hoitult lapsed ennast peres tunnevad.“
„Väiksem tüdruk hüüab mind juba emaks“ särab Irina nagu õidepuhkenud roos.“ Tema vanem õde vaatab seda kõrvalt ning ma näen, et ta peab enda sees aru, kas ja kuidas oleks õige. Meie koosoldud aeg on ju veel nii lühike olnud aga südames ma tunnen, et oleme käinud õiget rada ning mu süda laulab sees, kui näen tüdrukuid enda ümber rõõmsameelselt askeldamas – ma olen väga õnnelik ema!“
Kuidas paljundada armastust?
„Väike laps ei saa ju veel alati aru, et soojad kummikud jalas ja soe sall kaelas on ema armastus! Sellepärast tulebki nende väikestega tihti ja palju armastusest kõnelda. Mina arvan, et armastusest tihti rääkides ning armastavaid tegusid tehes armastus järjest paljuneb ning muutub veelgi suuremaks!“ võtab Irina kokku lihtsaima lastekasvatamise tõe maailmas!