Aasta oli siis 2005, kui meie perre asus elama väike, alles äsja 4-aastaseks saanud tüdrukuke. Tänaseks on sellest väikesest tüdrukust sirgunud noor neiu, kes lõpetas Tartu Ülikooli.
Aasta oli siis 2005, kui meie perre asus elama väike, alles äsja 4-aastaseks saanud tüdrukuke. Tänaseks on sellest väikesest tüdrukust sirgunud noor neiu, kes lõpetas Tartu Ülikooli,
Meie perele oli see päev suur ja pidulik sündmus, mis tekitas rõõmsa tunde meis kõigis. Ettevalmistused ülikoolilõpetaja aktusele ja peole minekuks algasid juba eelmisel päeval kõigile pidulike riiete väljaotsimise ja triikimisega, samuti ka peolauale kringlite küpsetamisega. Lõpetaja ise hakkas juba kuu aega varem peokleiti ja kingi valima. See oli päris aeganõudev ja kannatlikkust vajav töö. Kõik poed said Tartus läbi käidud. Lihtsalt ükski kleit ei sobinud – kas oli siis liiga pikk, liiga lühike või ei meeldinud värv. Lõpuks viimaseks jäetud kauplus oli see koht, kust meie lõpetaja väga kauni kleidi ja kingad leidis.
Eeskujuks nii väikestele kui suurtele
Aktusest ja sellele järgnevast peost võtsid osa kõik meie pere liikmed. Väiksemad lapsed olid põnevil, et milline see ülikool on; mis kool on ülikool; mida aktusel tehakse; kui mina lähen kooli, kas siis see on ka ülikool, jne.
Meie pere suurematele lastele on ülikoolilõpetaja aga suureks eeskujuks ja motivatsiooniallikaks – kui midagi soovid ja endale sihiks sead, siis on kõik võimalik sihikindluse, pühendumise ja järjepidevusega. Oluline on see, mida sa hindad ja mida sa oluliseks pead, mida sa elult tahad.
Nii mõnigi meie pere noor, kes on juba enda elu peale läinud, ei suutnud imestust varjata, kui tubli noor tütarlaps ikka. Nii mõnelgi, kellel varasemalt oli mõni kool pooleli jäänud, tekkis tahtmine kool lõpetada ja võib-olla ise ka ülikooli edasi pürgida.
Tartu Ülikool. Foto: Canva
Tähtis on raskel hetkel mitte alla anda.
Kahtlemata, ega see teekond ülikooli lõpetamiseni ei ole kerge olnud. Ka meie pere ülikoolilõpetajal tuli ette tagasilööke ja raskemaid perioode. Oluline on mitte alla anda, vaid ikka edasi pürgida ning raskused enda teelt kõrvaldada. Väga tähtis on ka sõprade, tuttavate ja pereliikmete toetus.
Läbi pika teekonna jõudsimegi päevani, kus meie noorel sai läbi järjekordne eluetapp. Ta sammus Tartu Ülikooli aulas pidulikult vastu võtma kõrgharidust tõendavat diplomit. Tartu Ülikooli peahoone ja selle esine oli täis rõõmsaid inimesi, lilled käes, kes vaatasid aktust ning ootasid, et oma lähedast õnnitleda – meie pere uhkusega nende seas.
Pärast aktust, õnnitlusi, kallistusi ja pildistamist suundusime kõik peopaika, ülikoolilõpetaja sugulaste juurde maale. Kaunis koht ja suurepärane ilm soosisid meeldivalt peo kordaminekut. Tegevust jätkus nii väikestele kui suurtele.
Pärast tordisöömist hakkasime otsi kokku tõmbama ja asusime teele, et jõuda tagasi koju.
Koduteel meenutasime tükk-tüki haaval meie lugu, meie elu, meie koosveedetud aega.
Meie pere südames on rõõm ja uhkus. Tunneme uhkust meie perest sirgunud noore ja tema saavutuste üle. Järjekordne näide ka sellest, et SOS Lasteküla peredes kasvavad samasugused ja sama võimekad lapsed kui tavaperedeski.
