20 aastat SOS Lastekülas

„See oli päris naljakas ettepanek, sest ma polnud kunagi sellise ameti peale isegi mõelnud. Mõne aja pärast helistati uuesti ja paluti tulla kohtuma Tom Malveti ja tollase regioonidirektori Markus Ziemenekiga. Käisin küll kohtumas, aga ütlesin tööpakkumisest ikkagi ära, sest leidsin, et see pole päris minu amet,” meenutas Margus, kes oli tollal 42-aastane.

Mõne aja pärast oli Margus Tartus Raekoja platsil asuvas kontoris, kui helistas taas Ziemenek ja küsis, millal ta tööle võiks asuda. Kuna olukord tundus juba päris absurdne, vastas Margus, et ehk siis kolme kuu pärast, lootes ise, et nii kaua pole kellelgi aega oodata. Mõne aja pärast tuli aga uus kõne, kus krapsakalt teatati, et kolm kuud on täis saamas ja nüüd on aeg tööle tulla.

Huupi visatud lubadusest sai suur tükk tema elust

„Tol ajahetkel oli mu enda sees juba pikemat aega segadus, kas ma ikka tahan Tartus haridusosakonda juhtida. Pidasin kodustega ka nõu ja otsustasin, et kui ma olen lubanud, tuleb minna,” nentis Margus, teadmata, et sellest huupi visatud lubadusest saabki väga suur osa tema elust.

Tegevjuhina esimest korda SOS Lastekülla töölesõit on Margusel tänini meeles. „Mul oli just abikaasa sünnipäev olnud, sõitsin Tallinna poole ja mõtlesin, mis otsuse ma ometi tegin, ma ei tea sellest valdkonnast ju midagi, keelt ka eriti ei oska. Kontorisse jõudes teatas toonane fundraisingu juht, et ta on lapseootel ja lahkub. Aga meeletult ilus ilm oli, päev oli nii helge. Ärevust tundsin palju, aga samas valdas mind turvaline tunne. Lubasin, et olen siin kolm aastat. Ega mulle armu ei antud, nädal aega hiljem sõitsin juba Viini ametikoha orientatsioonile. See mind käivitas, et oli põnev ja ees olid suured väljakutsed,” meenutab Margus.

„Töö SOS Lastekülas on olnud suur seiklus, sõit ameerika mägedel. Juhtimiskogemus oli mul küll olemas, aga valdkonda ma ju ei tundnud ja see oligi tegelikult hea, sest ei tekkinud südame ja mõistuse konflikte. Mida vähem ma teadsin, seda lihtsam oli teha otsuseid. Ma ei teadnud ju ka seda, kuidas kokkumäng selles hiigelsuures rahvusvahelises organisatsioonis käib, mina mängisin ikka oma viiulit, mis polnud veel eriti hääles ka,” muheleb Margus.

„Ka siis, kui olin juba kümme aastat SOS-is töötanud, kutsuti mind rahvusvahelises organisatsioonis dissidendiks. Minu kohta öeldi: ta tahab alati teistmoodi teha ja hakkab ka teisi riike mõjutama.”

Marguse tulles lahkusid kõik SOS Lasteküla kontoris töötanud inimesed ja Margus sai ise oma tiimi luua. „Esimesed, keda ma tööle värbasin, olid Hanna, Aire ja Kersti, kes õnneks nägid ka samu vajadusi kui mina. Kolm noort naist, kes risti ette ei löönud, kellel olid keeled suus ja kes katsid väga erinevaid töölõike,” on Margus oma esimestele kaasteelistele väga tänulik.

Enne Marguse tulekut oli SOS Lastekülas kümne aasta jooksul olnud neli-viis tegevjuhti. Nõukogu oli tüdinenud, et kõikvõimalike pisiasjade kinnitamiseks ja murede kuulamiseks olid senised tegevjuhid alati nõukogu poole pöördunud, Margus seda enam ei teinud, sest suutis oma väikese tiimiga protsessidel ise silma peal hoida ja julges ka vastutust võtta.

Kallite inimeste lahkumine jätab südamesse suure augu

Keerulised hetked ja ajad meenuvad seoses inimestega, kes on organisatsioonist lahkunud ja jätnud sellega pikaks ajaks nii organisatsiooni kui juhi südamesse augu.

„Olen ennast pidanud ikkagi ka inimestejuhiks ja mida keerulisemad ajad, seda rohkem peab inimsuhteid hoidma, aga mingil hetkel ei osanud ma oma inimesi toetada. Näiteks ma ei adunud, mida esimene Keila külajuhataja Ülar, kes oli väga suure südamega mees, oli pidanud läbi elama. Minu saabudes oli ta väsinud ja ma ei osanud teda toetada,” meenutab Margus valusaid hetki, nimetades oluliste inimeste lahkumist lausa minikriisideks. 

On väga valus, kui kaotad mõne olulise liikme. „Keda siis, kui ta on su kõrval, ei pane tähele, ei väärtusta piisavalt ja kui ta läheb, siis tunned, et temast jääb järele suur tühjus. Selliseid inimesi on olnud mitmeid, kellega tekib väga hea klapp, usaldus ja ühel hetkel on ta läinud. Need hetked panevad mõtlema, et mina olen ikka oma ametis, aga inimesed mu ümber on läinud,” nendib Margus. „On asju, mida ma kahetsen.”

20 aastat on nii pikk aeg, mis loomulikult pole möödunud probleemideta. Aastate jooksul on ebaõnnestunud ka mitmed suured projektid. „Keeruline oli siis, kui rahvusvaheline organisatsioon tugevalt sekkus. Meie nõukogu soovis, et me areneksime ja laieneksime. Enne mind olid Pärnu ja noortekodu projektid ebaõnnestunud. Esimene suur väljakutse oli Sauele ostetud noortekodu majast vabanemine, sest Saue Vallavalitsus keeldus sinna tegevusluba andmast. Need on keerukad hetked, kus lihtsalt ei saa alt minna, sest kasutasime ju rahvusvahelise organisatsiooni raha.”

Mitmeid kordi on kandideerinud mujale

Vaikselt hakkas usaldus Eesti vastu küll tõusma, kuid mitte nii kiiresti nagu Eesti väikese ja tegusa tiimi plaanid ette nägid. „Tahtsime Põltsamaale peremaju hakata ehitama kui tuli majanduslangus, rahvusvaheline organisatsioon ütles, et te ei ehita.  Võtsime siis ise otsuse vastu, et ehitame ikka küll. Kirjutasime projekti ja saime rahastuse EMP fondist. Õnneks tajus tollane kontinendi juhi asedirektor Tom Malvet kohalikke olusid, ja otseselt ei sekkunud. Lõpuks ei võtnud me sentigi rahvusvahelist raha, suutsime kõik ise oma rahadega ära manageerida ja kahe asemel kolm maja valmis ehitada,” on Margus toonaste saavutuste üle uhke.

Rahvusvaheline organisatsioon seisis vastu ka ideele luua Narva-Jõesuus puuetega laste kodu. „Pidime ka seal ennast tohutult tõestama. Paar aastat hiljem toodi meid aga teistele juba eeskujuks, sest toonane risk õigustas end. Aga alati neil hetkedel, kui midagi suurt on ära tehtud, on mul tunne olnud, et minu töö on nüüd tehtud, aitab küll,  ja olen kandideerinud kuskile mujale,” toob Margus välja.

Aga lahkumine polegi nii lihtne, kui see esmapilgul võib tunduda. „Kui su taga on inimesed, kes usuvad samasse asja, siis on jäämine lihtne. Kui meeskond seest ussitab, pole jõudu ega julgust midagi teha. Mul on selles osas väga hästi läinud, et inimesed mu ümber on pigem kokku hoidnud.”

Tööpingeid maandab usalduslike jutuajamistega

Kui päevast päeva ennast tõestad ja rahvusvahelises maailmas uksi lahti raiud, et teised riigid võiksid palju kergema vaevaga käia juba sissetallatud teed, peab oskama ka iseennast hoida ja toetada.

„Minu üks tööpingete mahalaadimisviis on mõtete põrgatamine ja rääkimine kolleegidega, keda ma usaldan. Mul on äärmiselt hea meel, et Kristi on SOS-is  minuga koos seda teekonda käinud. Me võime vaielda, pahandada üksteise peale, mossitada millegi üle mõnda aega, aga lõppkokkuvõttes teame oma lõppeesmärki, mida tahame saavutada ja me jõuame sinna. Selliseid ägedaid inimesi on täna organisatsioonis veel, kes tajuvad väga hästi, millal on vaja paksu õhkkonda lõigata.”

Juba lapsest saadik on Margus suur spordisõber, kellele meeldib ise osaleda Tartu maratonidel, aga ka maailmas ringi sõita ja MM-l või olümpiamängudel kohapeal kaasa elamas käia.  „Spordis on ka olulised eesmärgid, mida peab saavutama.”

Ka kaunid kunstid pole Margusele võõrad. „Ma ei ole ise küll mingi kõva laulumees, aga ma olen püüdnud käivitada lasteküla koori, innustanud koos laulmist. Ma jauran kaasa, ja see on nii jumala äge, pead õppima laulusõnu, pingutama, et proffide kõrval oleks kindlam tunne. Sellistel hetkedel oled kolleegidega hoopis teises situatsioonis. Ühtpidi on see nagu lõõgastus, aga teistpidi õpid jälle inimesi paremini tundma.”

Lapimaa tundras saab aja päriselt seisma panna

Juba aastaid on Margusel koos abikaasa Evega olnud traditsioon käia märtsis nädalasel suusapuhkusel Lapimaal. „Sõidame murdmaad mööda tundraid, käime jääaugus, saunas, siis võtame raamatud kätte ja meil on aega rahulikult lugeda.”

„Mulle meeldib hirmsasti ka puutööd teha, püüan igasuguseid asju ehitada. Oma majale olen ehitanud terrassi, aedu, aga ka väikseid asju kööki ja koju. Siin on suureks mõjutajaks minu isa, kes juhtis Põltsamaal suurt konservitööstust, aga kellele meeldis vabal ajal ka väga nokitseda. Käisime koos metsas nokitsemismaterjali otsimas,  näiteks jõnksuga puuront, millest sai labidavarre teha. 1992. aastal õppis abikaasa Rootsis ühel koolitusel, kuhu ühel hetkel kutsuti ka abikaasad ja seal läbisin mööblirestauraatorite kursuse,” muheles diplomeeritud mööblirestauraator.

Kuuris nokitsemine mõjutab otseselt ka SOS Lasteküla töötulemusi. „Meisterdan midagi oma kätega ja peas jooksevad samal ajal mingid mõtted kokku, näen äkki mingit lahendustepuud probleemile, millele olen vastust otsinud, mõtteprotsess käib siis kuidagi teistmoodi.”

Kahe aasta eest pöörati eluraamatus täiesti uus lehekülg

Nüüd jookseb Marguse kodus ringi kaheaastane väike meelelahutaja pojatütar Iris, kelle sündi Margus kaua ootas. „Iris on mu ellu toonud nii palju rõõmu, tema tulek oli väga oodatud sündmus. Sain selle ime tulekust teada väga toredal viisil. Poeg ja minia tulid ühel õhtul meile külla, neil on kuldne retriiver, kes jooksis minu juurde, vaatan, et tal on mingi asi kaelarihma küljes, mingi paberitükk, voldin lahti ja seal oli  beebi esimene ultrahelipilt, siis sain aru ja ohh seda rõõmu!” meenutab Margus hetke, mil jõudis esimest korda tema teadvusse väike imearmas püstolikuul Iris.

„Ma olin ära unustanud, kuidas väikesed lapsed kasvavad, kui suur muutus toimub nädalaga. Kogu see protsess viib sind 40 aastat ajas tagasi, kui su oma laps oli nii väike, see väike püstolikuul sunnib ka mind rohkem pingutama, et temaga koos veedetud aeg oleks pikem,” mõtiskleb 60-aastaselt vanaisaks saanud Margus.

Pojatütart näeb Margus tihti, nädalas paaril korral tulevad noored külla, koos ollakse juba ka reisida jõudnud. „Kui Iris oli aastane, käisime Rootsis ja siis see väike plikatirts rippus minu kõhu peal. Nüüd olime Lapimaal koos, püüan teda lume peale viia ja nüüd ongi otsus tehtud, et järgmisel talvel ostame talle ka suusad. Suvel lähme ka koos reisima, mu elu on täielikult muutunud,” on Margus oma pojale selle ääretult suure muutuse eest tänulik. „Oma pere toetus on mulle saatanlikult tähtis, mulle on oluline, et pere kõiki mu otsuseid toetaks.”

Eelmisel aastal toimunud laulu- ja tantsupeo inspiratsiooni tuules alustas ka Margus oma elus uut etappi ja liitus eelmisel sügisel rahvatantsurühmaga. „Mu abikaasa on olnud noorest peast väga tugev rahvatantsija. Ma olen füüsiliselt päris heas vormis ja arvasin, et rahvatants on sussisahistamine, aga kui need mustrid hakkavad trennis tulema, siis kõvaketas kiilub täiesti kinni. Mõned tantsud on nii keerulised, et trennist tulles mõtlen, kus ma olin ja mis samme ma tegin. Aga ma lubasin, et lohisen kaasa ja teen nii hästi kui oskan. Mu eesmärk on õppida kõik tantsud ära,” tõdeb Margus, kes tantsulaagrites käies peab arvestama, et ühe trennipäeva pikkus on ligi seitse tundi.

Juurdles väga sügavalt, kas on veel mõtet jätkata

„Mulle meeldivad väljakutsed, need võtavad pulsi üles, adrenaliin möllab, tohutu põnevus on, ja kui midagi saad jälle ära tehtud, on nii mõnus tunne. Kui suusamaratoni finiši ületan, on küll iga kord tunne, et nüüd ütlen aasta otsa endale teie,” muheleb Margus.

„Tänu SOS-ile olen saanud töötada Kesk-Aasias, Kasahstanis, Usbekistanis. Olen nende kogemuste ja väljakutsete eest ääretult tänulik. Või näiteks kohtumised suurte riigijuhtide ja Rootsi kuningannaga. Kui ma väike poiss oleksin, mõtleksin, et kuningas ja kuninganna on ainult muinasjuttudes. See on hindamatu kogemus,” tõdeb ta.

Paar aastat tagasi kahtles Margus väga sügavalt, kas temast on veel midagi välja pigistada, kas ta peaks veel jätkama. „Juurdlesin selle üle, kas mul on veel soovi ja vaimujõudu. Mulle andsid vastuse kaks olulist argumenti. Esiteks on meil väga äge meeskond, mul on väga erilised ja ausad kolleegid ning teiseks ütles meie nõukogu esimees Gert, et Eesti MTÜ-de maailmas ei ole väga tavaline, et üks tegevjuht on nii kaua ametis, äkki see ongi sinu elutee.”