10 aastat SOS Lastekülas

Kümme aastat tagasi nägi Kaja Jalukse-Järvik sotsiaalmeedias kuulutust, et SOS Lasteküla otsib Juuru peretädi. „Mõtlesin, et nii hea töökoht, kohe kodu lähedal, aga ma ei kujutanud üldse ette, mida see töö endast kujutab,” meenutab 69-aastane Kaja, kuidas ta SOS Lastekülla sattus.

Vahetult enne Kaja lastekülla tööleasumist oli Eesti ühiskond läbi teinud suure reformi ja ajaloo hämarusse kadusid omaaegsed suured lastekodud. „Maidla lastekodust tulid kõik lapsed Juuru. Lastekodudes oli süsteem hoopis teistsugune, ühe maja peale oli neli inimest,” tuletab Kaja murdelist aega meelde.

SOS Lastekülla tööle saamiseks tuli läbida suur kadalipp. „Ühele kohale kandideeris 15 inimest. Oli mitu vooru ja viimases voorus tuli rääkida iseendast. Rääkisin ka sellest, et minu ema oli samuti Maidla lastekodus töötanud, võib-olla see mängis minu kasuks.”

Mõne aja pärast sai Kaja kõne, kus uuriti, kas ta oleks nõus tugiisikuna tööle asuma. „Muuhulgas eeldas tugiisiku töö ka laste sõidutamist suure kahesakohalise bussiga. Igas peremajas, kus vaja, käisin emasid asendamas ja abiks,” nendib Kaja, kes leidis Juuru pereemadega kiiresti ühise keele.

Lastekülla tööle asudes oli selja taga värvikas ja tegus elu

Lastekülla kandideerides oli Kaja 59-aastane ja selja taga värvikas ning tegus elu. „Keskkooli baasil õppisin ma juuksuriks, olen laia profiiliga soenguseadja. Tahtsin Otsa kooli koorijuhtimist õppima minna, sest kõik mu peres on kõrgharitud, mõni  veel kaks kordagi ülikooli lõpetanud, aga ema ütles mulle, et suuga leiva teenijaid on meie peres juba küll, juuksuriamet toidab iga võimu ajal ära,” meenutab Kaja, kellel ei õnnestunud koorijuhtimist oma igapäeva ametiks saada, küll aga eluaegseks võrratuks hobiks.

Nüüdseks on Kaja kohaliku kiriku kooris laulnud 35 aastat ja on ka koorivanem.

„Orelimängu käisin ka veel õppimas, võin töötada ka muusikalise kasvatajana, mul on selle kohta tunnistus, aga töö lastekülas võtab kogu energia. Koorilauluga tegelen küll kogu aeg aktiivselt, käime välismaalgi esinemas, aga orelimängule pühenduda pole jaksu,” nendib Kaja.

Muusikapisikuga on ta nakatanud nii oma poja kui neli lapselast. „Poeg on 20 aastat mänginud trompetit ansamblis Popsid, viis plaati on nad välja andnud. Kõige vanem lapselaps lõpetas klaveri eriala, vanuselt järgmine lapselaps õppis improvisatsioonilist klaverit, kolmas lapselaps on samuti trompetimängija ja ainuke lapselaps, kes on tüdruk, õpib viiulit, flööti ja mängib ka klaverit,” on Kaja tänulik oma suure pere üle.

Ka Kaja isa oli väga musikaalne inimene, mängis väga paljusid pille, kuigi polnud kunagi muusikat õppinud. „Mu isa tädimees oli Priit Veebel, mees, kes Estonia pommitamise ajal dirigeeris ooperimajas „Kratti”. Ta oli pommitamisest niivõrd šokis, et läks frakiväel Nõmmele koju, jäi haigeks ja suri. Priit kutsus mu isa teatrisse klaverit õppima, isa sai kolm kuud seal õppida, kui tema ema, minu vanaema, kutsus poja maale tagasi, et kes siis põllutööd teeb,” meenutab Kaja. „Priit pärandas kogu oma suure plaadikogu minu isale.”

Vene aja lõpus juhtus Kaja suures suguvõsas veel üks kummaline lugu, mille peategelaseks vanaonu poeg, kes oli Inglismaal laevakapten, kellel polnud naist ega lapsi. Pärast kapteni surma hakati tema Eesti sugulaste jälgi ajama ja jõuti Kaja pereni. „Inglismaa seaduste järgi pärivad ka külgnevad pereliinid. Kõik said päris korraliku päranduse, laevakapten oli jõukas mees. See seik toimus aga niivõrd õigel ajal, kui lapsed hakkasid just ülikooli minema ja nii said Vene ajal lõpus kõik endale ülikoolis õppimiseks vajaliku,” muheleb Kaja.

Justkui veelkordseks kinnituseks sellele, et Kaja suguvõsa on uhke kultuurikihiga kaetud, võib pidada ka fakti, et Kaja elab ajaloolise hõnguga majas, kus Eduard Vilde omal ajal kogus ideid ja mõtteid oma romaani „Mahtra sõja” kirjutamiseks.

Ravimimürgistus viis teise tüübi diabeedini

Viis aastat oli Kaja Kehtnas juuksurina töötanud, kui tal järsku tekkis allergia ühe keemilise vedeliku suhtes. „Pidin juuksuritöö jätma. Ravisin ennast, sest ravimimürgistus on ikka päris hirmus. Valeravi tagajärjel kaalusin lõpuks 38 kilo. Mul oli läbipõetud kollatõbi, aga arstid ravisid südamelihast ja neerusid. Ravimimürgistusest päästis mind lõpuks üks Rapla haigla nõelraviarst, aga ta ütles ka, et kuna maks on saanud kahjustuse, võib mul hilisemas elus tulla suhkruhaigus. Nii läkski, aga  õnneks on see teise tüübi diabeet,” meenutab Kaja keerulist aega oma elus.

Kogu elu on Kaja olnud aktiivne ja tegus. „Olen loonud pretsedendi ajalehes „Ühistöö” streikides, olen kokku puutunud Eesti Komiteega, kodanikke registreerinud. Ajalehes tekkinud kontakti kaudu kandideerisin Seli tervisekeskusesse peaarsti sekretäriks, seal tegin ravivõimlemist ja olin raamatukoguhoidja,” meenutab Kaja värvikaid seiku oma elust.

Ta on töötanud kümme aastat muuseumis peavarahoidjana, abikaasaga koos lõid nad invavahendite poe. „Pärast seda läksingi Töötukassasse töövahenduse konsultandiks, kus olin kaheksa aastat.”

Töötukassast koondamise järel käis tragi naine erinevatel koolitustel, harides ennast ja õppides juurde erinevaid oskusi. „Siis märkasingi SOS Lasteküla töökuulutust ja mu jaoks algas uus eluetapp,” nendib Kaja.

Päris Margaret Thatcher ei ole, aga väga kindlameelne küll

SOS Lastekülla tööle asudes olid toonased pereemad talle väga suureks abiks. „Nad olid põhimõttekindlad ja ka mind on põhimõttekindlus tohutult päästnud. Kõikide oma nõudmistega tuleb lõpuni minna, ei tohi jätta midagi pooleli. Olukorrad lastega olid alguses küll nii keerulised, et keera või ots ringi, aga tänu pereemade söakusele sain hakkama. Lähedasi ma oma muredega koormata ei tahtnud,” meenutab Kaja lasteküla ellu sisseelamist.

Lapsed on hiljem ise Kajale tunnistanud, kui tähtis oli see, et neile seati konkreetsed piirid. „Üks poiss ütles mulle mõni aasta hiljem, et ma olin ikka jube kuju küll, kas sa annad mulle andeks. Ma ütlesin, et kõik on juba ammuilma andeks antud. Kui 22-aastane noormees niimoodi ütleb, siis see teeb ikka südame soojaks küll,” meenutab Kaja.

Kaja toob välja, et väljasõidud mõjuvad lastele väga hästi. „Sest nad peavad distsiplineerima ennast selles uues keskkonnas, ei saa päris kõike teha, mis pähe tuleb. Päris Margaret Thatcher ma ei ole, aga lapsed tunnetavad ära selle kindluse,” nendib ta.

Neil lastel on Kaja sõnul ka tohutu armastuse puudus. „Kui kolmeaastane laps tuleb ja kordab, et ma armastan sind, sa oled minu oma, see on nende laste tohutu traagika.”

Keeruliste aegadega aitab toime tulla palve ja superviisor Heidi Rätsep

Uskliku inimesena on Kaja jaoks oluline palve, mis teda alati aitab. Lastekülas on teda aga hoidnud lapsed, kelle eludes on tal õnnestunud ühel või teisel viisl osaleda. Rõõmu toob töö pea iga päev.