Vahesumma 0,00 €
Pille Teder, SOS Lasteküla Eesti Ühingu teenuste juht
Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) laste raskused igapäevaelus ei tulene laiskusest ega tahtmatusest, vaid aju toimimise eripärast. Asendushooldusele jõudvad lapsed on ka traumakogemusega ja sageli ei oska täiskasvanud käitumisest eristada, kas tegemist on ATH või traumaga. Seetõttu tuleb lapse arengut, keskkonda ja elukogemusi hinnata terviklikult ja igakülgselt toetada lapsevanemat õigete võtete kasutamisel.
Argipäeva hommik
Kell on seitse. On tavaline argipäeva hommik. 10-aastane poiss peab minema kooli.
Ema ütleb rahulikult: „Palun pane riidesse.“
Mõne hetke pärast kordab ta: „Palun pane riidesse.“
Veidi hiljem: „Palun pane riidesse, kell on juba palju.“
Ja siis: „Palun pane riidesse, muidu jääme hiljaks.“
Kümne minuti jooksul tuletab ema seda meelde vähemalt viis korda. Ta püüab jääda kannatlikuks.
Poiss vastab iga kord: „Jah, kohe.“
Ema ootab. Möödub minut. Siis veel üks. Lõpuks tuleb poiss ema juurde. Ta on endiselt pidžaamas.
Paljude jaoks võib see tunduda trotsi, laiskuse või tahtliku venitamisena. Kuid kujutlegem nüüd, et sellel lapsel on neuroarenguline eripära (ATH), mis mõjutab tähelepanu juhtimist, impulsside reguleerimist ja täidesaatvaid funktsioone.
Tema aju töötleb infot ja juhib tegevusi teistsugusel viisil. Tal võib olla raske suunata tähelepanu sellele, mis on parajasti kõige olulisem, hoida tegevuse eesmärki töömälus, hinnata aja möödumist ning liikuda ühelt tegevuselt järgmisele. Kuigi ta vastab siiralt „Jah, kohe“, ei pruugi tema aju käivitada tegevust sama kiiresti ja järjepidevalt, nagu enamik inimesi eeldab.
See ei ole tahtmatus koostööd teha. See on aju toimimise eripära, mis mõjutab lapse võimet oma käitumist igapäevaolukordades juhtida.
Mida tähendab neuroerinevus?
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on neurobioloogiline eripära, mille esmased ilmingud saavad alguse juba lapsepõlves. ATH kätkeb endas kahte poolt, millest üks on seotud raskusega tähelepanu koondada ja hoida ning teine hüperaktiivsuse ja impulsiivsusega.
ATH sagedasteks sümptomiteks on raskused tähelepanu juhtimisel, millega kaasneb sageli suutmatus keskenduda pikalt ühele tegevusele, tähelepanu kiire hajumine, mõtted lähevad uitama ja tähelepanu on raske juhtida ning seda mitmes erinevas kontekstis ja keskkonnas. Samuti võib kaasneda rahutus, püsimatus ning sageli ka ülemäärane jutukus. Eelmainitud omadused võivad omakorda kaasa tuua inimesele ohtlikke olukordi, konflikte suhetes ning sobimatut käitumist.
Lapse igapäevaelu ATH-ga
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on neuroarenguline seisund, mis mõjutab tähelepanu juhtimist, eneseregulatsiooni ja täidesaatvaid funktsioone. Seetõttu võib lapse igapäevaelu olla täis olukordi, mis nõuavad temalt oluliselt rohkem pingutust kui tema eakaaslastelt.
Väljakutsed võivad ilmneda juba hommikul, mil keeruline võib olla riietumine, koolikoti pakkimine, aja tajumine ja õigel ajal kodust lahkumine. Koolis võivad raskused avalduda tähelepanu hoidmisel, juhiste meelespidamisel, ülesannete alustamisel ja lõpetamisel ning oma töö organiseerimisel. Suhtlemisel eakaaslastega võivad impulsiivsus ja emotsioonide reguleerimise raskused põhjustada arusaamatusi, kuigi laps ei soovi teadlikult teisi häirida.
Kodus võivad keeruliseks osutuda kodutööde tegemine, kokkulepetest kinnipidamine, oma asjade korrashoid ja tegevuste lõpuleviimine. Need raskused ei tulene laiskusest ega tahtmatusest, vaid aju toimimise eripärast.
Kui täiskasvanud mõistavad, mis lapse käitumise taga peitub, ning pakuvad talle selget struktuuri, rahulikku juhendamist ja järjepidevat tuge, on lapsel lihtsam oma igapäevaeluga toime tulla ja oma tugevusi rakendada.
ATH ja trauma
Traumeerivate elusündmuste eest pole kaitstud keegi. Lapsed, kes jõuavad asendushooldusele on traumakogemusega (hülgamine, vägivald jmt). Perekodud, hoolduspered, lapsendajad ja eestkostjad kogevad lastega seoses olukordi, kus pole võimalik eristada lapse käitumisest, kas tegemist on ATH või traumaga.
Tartu Ülikooli psühholoogiatudengi Victoria Mägi magistritöö „Patsientide ja vaimse tervise ekspertide kogemused aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosimise ja sekkumistega ning trauma kogemuse arvestamine selles protsessis“ toob välja, et ATH ning trauma võivad väliselt paista väga sarnased. Mõlemal juhul võib lapsel olla raskusi tähelepanu hoidmise, emotsioonide reguleerimise ja käitumisega. Seetõttu on oluline enne järelduste tegemist mõista lapse kogu lugu.
Miks võivad ATH ja trauma segamini minna?
Mõlemal võivad esineda:
- tähelepanu hajumine;
- rahutus ja püsimatus;
- impulsiivne käitumine;
- tugevad emotsioonid;
- raskused õppimisel;
- uneprobleemid;
- ärrituvus;
- raskused suhete hoidmisel.
Ainult käitumise põhjal ei ole võimalik öelda, kas põhjuseks on ATH, trauma või mõlemad koos.
On võimalik, et asendushoolduse lastel esinevad ATH ja traumakogemus sageli koos (komorbiidsus). Sellisel juhul võivad sümptomid olla tugevamad ning lapse igapäevane toimetulek keerulisem. Samuti võib trauma muuta ATH sümptomid nähtavamaks või raskemini juhitavaks.
Psühholoogide vaade ATH ja lapse traumale
- Trauma anamneesi ei koguta ATH hindamisel alati süsteemselt;
- Traumasümptomid võivad mõjutada ATH ravi tulemuslikkust ja rahulolu ravimraviga.
Kuigi ravimid on üks valikutest, siis funktsioneerimise parandamiseks on oluline ka psühholoogiline tugi, mis enamasti omab ATH sümptomite leevendamisele positiivset mõju. Kõige tugevam abi on teaduskirjanduse ja uuringute kohaselt kognitiivsel-käitumuslikul teraapial (KKT). Uuringutes on leitud, et KKT ja muude psühhoteraapiate tulemusel vähenesid inimeste ATH sümptomid ning funktsioneerimine igapäevaelus paranes.
Victoria Mägi toob oma magistritöös välja, et ATH ja traumasündmuse kogemise vahel on statistiliselt oluline seos. ATH-ga inimestel on 2,9 korda suurem risk PTSH (posttraumatilise stressihäire) tekkeks võrreldes ilma ATH diagnoosita inimestel ning ATH diagnoosiga inimestel on 1,6 korda suurem tõenäosus PTSH tekkeks võrreldes varasemalt traumeeritud inimestega. Seega on väga oluline koguda ATH-ga inimeste käest informatsiooni traumakogemuste kohta, kuna ATH ja trauma sekkumised on oma olemuselt erinevad ning ühe ravimine võib raskendada teise häire sümptomeid.
Lapsevanema vaade lapse ATH ja traumakogemusele
Kui lapsel esinevad korraga ATH ning trauma mõju, võib see olla lapsevanema jaoks eriti keeruline, sest nende kahe seisundi sümptomid võivad üksteist võimendada ja olla raske eristada.
Mõned peamised põhjused:
- Käitumine muutub ettearvamatuks. ATH-ga laps võib olla impulsiivne, rahutu ja hajameelne. Trauma võib lisada tugevaid emotsionaalseid reaktsioone, ärevust, viha või sulgumist. Koos võivad need põhjustada järske meeleolu- ja käitumismuutusi.
- Lapse vajadusi on raske mõista. Vanem võib küsida endalt: „Kas see on ATH?”, „Kas see on traumareaktsioon?” või „Kas laps lihtsalt ei kuula?”. Õige põhjuse leidmine ei ole alati lihtne isegi spetsialistidele.
- Tavapärased kasvatusvõtted ei pruugi toimida. Piirid, meeldetuletused või tagajärjed, mis aitavad mõne ATH-ga lapse puhul, võivad traumakogemusega lapse puhul mõnikord suurendada stressi ja vastupanu.
- Vanem peab olema korraga nii struktuuri looja kui ka emotsionaalne turvasadam. ATH vajab sageli selgeid reegleid ja järjekindlust, trauma aga palju turvatunnet, mõistmist ja emotsionaalset toetust. Nende tasakaalustamine võib olla väsitav.
- Pidev stress ja muretsemine. Lapse raskused koolis, suhetes, enesehinnangu ja emotsioonide reguleerimisega võivad panna vanema tundma abitust ja süütunnet.
- Keskkonna arusaamatused. Õpetajad, sugulased või teised inimesed ei pruugi mõista, miks laps käitub teatud viisil. Vanem võib tunda, et peab pidevalt lapse eest seisma ja olukorda selgitama.
Aktsepteerimine ja abi
Kõik rahutud, impulsiivsed või tähelepanuraskustega lapsed ei ole kogenud traumat. Kõigil traumakogemusega lastel ei ole ATH-d. Kuid kuna sümptomid võivad olla väga sarnased ja sageli ka koos esineda, tuleb lapse arengut, keskkonda ja elukogemusi hinnata terviklikult. Lisaks peab lapsevanemat igakülgselt toetama, et ta suudaks säilitada tasakaalu ja oskaks kasutada õigeid võtteid.
Comments are closed