Meie pere elu muutus 7 aastat tagasi. Olles abikaasaga koos elanud kuus aastat, otsustasime, et peres võiks olla jälle naeru ja nuttu (minul on eelmisest abielust kolm last ja seitse lapselast). Hakkasime võimalusi uurima, ja kui vajalikud avaldused tehtud, jäime ootele.
Ühel ilusal soojal suvepäeval tuligi kõne, et lastekodus on ootamas kodu üks poisike. Ma võin nüüd öelda, et toonekured ikkagi toovad lapsi, sest samal hommikul oli korstna otsas toonekurg ja plagistas kõva häälega nokka. Ja siis helises telefon!
Võtsime suuna lastekodu poole. Meid ootas üks pisike valge peaga poisipõnn – väga julge ja avatud. Kuna kord on, et alguses tutvutakse, siis suundusime koos kohvikusse sööma ja hiljem kinno – need olid lapse soovid. Kino meeldis poisile väga, aga toidukohas ta ei osanud teha muid valikuid, kui praekapsas ja kartul. Eks see oli üllatus meile, sest lapsed ikka tahavad burksi vms.
Möödus mõni nädal, paberid said korda ja laps võttiski mu abikaasal käest kinni, öeldes: „Lähme ära koju!“.
Läksime shoppama, et osta talle vajalikud asjad tema valikul. Oh seda rõõmu lapse silmis! Kodus ootas valmis seatud tuba ja õnnelik kutt koliski sisse.
Algas meie uus elu – lasteaed ja seejärel kool, oma rõõmude ja tagasilöökidega. On olnud keerulisi hetki, aga loobumist ei ole olnud mõtteski.
Ühel koolitusel tutvusime perega, kes rääkis meile mingisugusest programmist. Kuulasin huviga ja uurisin lisa. Sain teada, et SOS Lastekülas on teenus „pered omas kodus“. Tundus huvitav ja saime ühe võrratu inimese Elmet Puhmi kontaktid, kes tuli kodukülastusele ning tutvustas meile seda võimalust. Polnud kahtlustki – liitume ka. Mõeldud ja lõpuks ka tehtud. Oleme ülimalt rahul otsusega.
Saabus uus suvi ja tuli lastekodust uus kõne, et üks poiss vajaks suveks tugiperet.
See tee oli meile juba tuttav, sõitsime kohale ja tutvusime lapsega. Ka tema otsustas meile tulla, kuigi oli jutt ainult suvest. Olles meil olnud mõne nädala, lausus see lapseke, et ostame nüüd narivoodi ja ma jään siia – sina helista ja räägi kellega pead, aga mina ära ei lähe!
Saigi jälle paberid korda aetud ning elu jätkus kahe poisipõnniga.
Seda melu, mis nüüd majas oli! Kõik oli nagu vanasti. Kui ka suured lapsed oma lastega koju saabusid, oli meil nagu segasumma suvila. Vahva pesakond!
Eks on olnud selle seitsme aasta sees kõike – rõõme, keerukaid hetki, ühesõnaga nii nagu peres ikka.
Trennid on nüüdseks paigas, poisid mängivad mitu aastat võrkpalli. Üks poiss laulab poistekooris ning mängib kitarri. Mõlemad lapsed on astunud noorkotkaste seltsi – täiega meeldib neile. Suviti on laagrid, mis neile samuti meeletult meeldivad. Ja perega reisimised, väljasõidud, koosolemised pisikeste sugulaste ning sõpradega. Kõikidest koostegemistest võtavad osa suurima huviga. Huvid on poistel kujunenud samasuguseks nagu isal – motikad, tehnika, relvad – meestemaailm. Veidi pakub huvi ka emme lillendus. Iga suvi ikka omad lilleamplid ja toalilled oma tubades. Oma toad, kus valitseb kord, mida matkivad vist minult.
Selle suve tippsündmus oli reis Rootsi. Kokkuvõtteks öeldi – vinge värk ja maailma parimad vanemad! Poisid olid super tublid reisisellid.
Ja kohe-kohe algab kool, ikkagi 6. ja 5. klass. On, mida oodata.
Tänud SOS Lastekülale toetuse eest!
Perekond Konrad