Merle teekond SOS emaks saamisel algas juba enne, kui valmisid esimesed SOS Lasteküla majad Eestis, aastal 1994. Merle oli siis vaid 32-aastane. Ta on SOS Lasteküla emadest ainuke, kel oli võimalus omandada vajalikke kogemusi Ääsmäe laste varjupaika rajatud eelperega töötades. Ta on esimene ema Eestis, kes alustas nelja lapsega pereelu täiesti uue kontseptsooni kohaselt. Ema, kes on lastekülaga koos kasvanud, teinud koos lastekülaga läbi kõik tõusud ja mõõnad, kogenud nii kahtlusi, rõõme, hirme kui õnnejoovastust ja saanud emaks 16 korda.


„Ma olin 32, kui SOS Lastekülla tulin, bioloogilisi lapsi mul pole. Aja jooksul sain aru, et sünnitamine ei olegi minu jaoks oluline. See mõistmine andis mulle vabaduse, et ema olla võib ka teistmoodi,“ meenutab Merle oma emaks saamise lugu.


Erialalt matemaatikaõpetaja aga kutsumuselt Ema. “Lastega töötades sain üsna varsti aru, et ilma sotsiaaltöö oskuste ja teadmisteta on väga raske hakkama saada ning seepärast alustasin ka sotsiaaltöö õpingutega,“ meenutab Merle.


Omandatud oskused ja teadmised on end kuhjaga ära tasunud, sest Merle on lastekülas ema, kelle perre on tihti elama sattunud lapsed, kes on ettearvamatud, äkiliste vihasööstudega, lapsed, kelle eest peab peitma nuge, kaitsma ennast ning teisigi pereliikmeid.


„Üks minu poeg vajas aeg-ajalt põnevust, mis väljendus selles, et ta tahtis ülejäänud peret endast välja viia, et siis näha, kuidas me plahvatame. Püüdsime tema tähelepanu mujale juhtida, selgitada, rahustada, tema väljakutseid viisakalt ignoreerida aga kui ta pere poolt oma tegevusele sobivat tagasisidet ei saanud läks ta koera juurde ja tegi temale haiget. Siis oli muidugi terve pere kohe jalul ning ta sai tähelepanu, mida kangesti tahtis!“ räägib Merle pingeallikatest raskete laste kasvatamisel. 


Suur kurbus ja valu tuleb enda seest välja karjuda


Laste suurte sisemiste pingete väljaelamiseks on Merlel aastate jooksul välja kujunenud kindlad tehnikad, mida kriisisituatsioonis kasutada ning mis töötavad nii väikeste laste kui ka teismeliste puhul.


„Kõige raskemad ongi situatsioonid, kus laps on nii pinges, närvis ja agressiivne, et ei saa enam ise ka aru, mida ta teeb. Kord paisus üks ohuolukord teismeikka jõudnud lapsega nii suureks, et laps tahtis kodunt põgeneda. Kuna ta oli füüsiliselt minuga enamvähem võrdne, siis seisin tema tugitooli ette, võtsin kummaltki poolt käetugedest kinni, et ta ei saaks püsti hüpata ja ära joosta. Surusin end nii palju kui sain tema vastu ning püüdsin teda jõuga toolis kinni hoida, ise karjusin hüsteeriliselt: „Ma armastan sind!“ Laps karjus ja rabeles nagu meeletu, see võis kesta maksimaalselt minuti. Ühel hetkel lapse vastupanu vaibus, ta ei rabelenud ega karjunud, vaid läks oma tuppa. Kui ta poole tunni pärast toast välja tuli, poleks nagu mitte midagi juhtunud. Lapsel on vaja tunnetada, et keegi või miski on temast tugevam.“


Väiksemate laste puhul kinnihoidmistehnikat kasutades fikseerib Merle endast väljas ja karjuva lapse enda süles 1-2 minutiks, hoides teda jõuga kinni, et laps ei saaks minema joosta. „Surun lapse kõvasti enda ligi, andes kehakeelega mõista, et ma olen sinu jaoks olemas, ma armastan ja hoian sind, mida iganes sa ka ei teeks,“ õpetab Merle. „See toimib alati. Kui valus kurbus või vahkviha on seestpoolt välja lastud, on jälle kergem edasi elada.“


„Paljud võivad imestada, et kuidas ma suudan pidevas ohuolukordade ootuses kainet mõistust säilitada ning ise vaimselt tasakaalukaks jääda,“ ütleb Merle. „Aga ma olen endale selgeks teinud, et ma võtan oma lapsi täpselt sellistena nagu nad on. Nad on mulle kallid just sellise pagasiga nagu nad minu juurde on tulnud – tihti vaimselt ja füüsiliselt väga haiget saanud, kõige kallimate inimeste poolt maha jäetud. Aga SOS Lasteküla emaks olemine ei ole töö, see on elustiil. Sa võtad vanema rolli üle täielikult, poolikult seda teha pole võimalik!“




Lapsed tulevad perre mitmekaupa


SOS Lasteküla üks olulisemaid põhimõtteid on, et biloogilisi õdesid ja vendi ei lahutata ning seetõttu saabuvad SOS peredesse lapsed väga tihti mitmekaupa. Ja tihti ka nii, et kellegi õde või vend on juba ees ootamas.


Kõige erilisema tulijana on Merlel meeles tema kõige vanema lapse, Meelise saabumine. Meelis oli poiss, kelle õed ja vennad olid juba Merle peres kasvamas, kuid väga raskeks tegi Merle elu hetk, kui ta pidi otsustama, kas võtta Meelis oma perre või mitte. Keeruliseks muutis selle otsuse asjaolu, et Meelis oli juba 14aastane. Poiss oli oma vanuse kohta näinud oma elus ülimalt keerulisi aegu ning selge oli see, et tema normaalsesse pereellu sulandamine võib osutuda väga keeruliseks, kui mitte päris võimatuks. Ometi tajus Merle koheselt, et taganemisteed ei ole ning ei tule kõne allagi, et ta laseb Meelisel minna. Hukka minna.


„Kõigile üllatuseks asjad siiski laabusid,“ meenutab ema Merle. „Teismeline poiss näitas üles erakordset söakust – ta näris end läbi kõigist olukordadest, kogu oma saatuse kiuste. Tagantjärele mõistsin, et poisis oli väga suur tahe ellu jääda, tahe elada „normaalset“ elu, tulla selles maailmas toime.“


Ning Meelis tuligi väga hästi toime, millest annavad märku tema tänane elu, tema väärtused ja ellusuhtumine.


Emadepäev toob lapsed kokku


Emadepäev, jõulud ning sünnipäevad on pidupäevad, mis toovad pere alati kokku. Merle suhtleb kõikide oma lastega, paljudega neist väga tihti ning tavaline on seegi, et vanemad lapsed aitavad hoida pere kõige pisemaid. “Ka kõik sugulased ja paremad sõbrad on meie suure pere ühised head sõbrad,” räägib Merle heldinult.


SOS ema olla on emotsionaalselt väga raske. Peab olema meisterlik psühholoog, hea kuulaja, kindlameelne lohutaja. Iga päev tuleb olla maailmatasemel logistik, multifunktsionaalne kalendermärkmik ning  energiapall, kes hommikul kõik lapsed käima lükkab ning terve päeva jooksul neid ka käimas hoiab.


„Aga elu ei koosne vaid õnnehetkedest, vahel olen väga nõutu, kui ei leia õigeid sõnu, ei oska probleeme nii hästi või nii kiiresti lahendada kui tahaksin. Vahel tunnen end läbikukkunud emana, kes ei saa hakkama mitte millegagi – toad on koristamata, söök kõrbeb põhja, lapsed ei kuula sõna. Sellistel hetkedel võib enesekindlus uppi lennata ning hakkad mõtlema, kas ma ikka olen emaks loodud. Aga piisab vaid sellest, kui laps ronib sülle ning paneb käed kaela ümber. Sel hetkel võiks kasvõi kogu maailm mu vastu olla, minust õnnelikumat inimest pole olemas!“


Ütle 10 000 korda „Ma armastan sind!“


Üks väga tugev tunne, millega Merle kokku puutub ning mis kutsub tihti esile vihahooge, agressiivset käitumist ning teeb suurt valu, mis on vaja endast välja lasta on mahajäetus. Valus tunne, et mind pole mitte kellelegi vaja.


„Mäletan kui minu perre tuli 6aastane poiss, kes oli kogenud mitmeid hülgamisi. Kui ütlesin talle, et lähen korraks poodi, keeras ta joonelt ringi ja kõndis eemale. Kui poest tagasi tulin, jooksis seesama poiss mulle vastu. Ta oli imestusest hingetu, näol peegeldumas selline õnnetunne ja tänulikkus, mille sarnast varem polnud kogenud: „Sa tulid TAGASI!“ Tema oli arvanud, et lähen ka tema juurest minema nagu kõik teisedki olid läinud!“


Suur osa Merle igapäevatööst ongi pidev uute tundekogemuste ja heade harjumuste korduste pakkumine, kinnitamaks lapsele, et nüüd jääbki hea. Sest selleks, et vanast mõtte- ja käitumismustrist lahti saada ja et uus ning helgem teadmine lapses kinnistuda saaks, peaks tehtama vähemalt 10 000 kordust.


„Pinged, mis viivad äärmuslike vihahoogudeni tekivad kiiremini ka siis, kui lapsel, kelle töövõime on vähema intelligentsuse tõttu niigi madalam, on suur koormus – tohutu info tulv, mille peab igapäevaselt läbi seedima, kõrgendatud nõudmised kooli ja kodu poolt aga vahel ka lapse enda seatud liigad kõrged eesmärgid iseendale. See kõik võib lapse ühel hetkel viia plahvatusohtlikku seisundisse, kus ebameeldivad olukorrad on kiired tekkima.“


Laps, keda mitte keegi ei taha


Kuna Merlel on palju kogemusi just keeruliste ja raskete laste kasvatamisel, sai tema pere hiljuti täiendust poisi võrra, kes pidi esialgu tulema tema juurde vaid mõneks päevaks, kuid on nüüd jäänud mitmeks kuuks, sest Merle on praegu ainus, kes temaga kuidagi hakkama saab. Erikool, kuhu poiss oleks tegelikult minema pidanud, tõstis käed üles ja ütles, et nemad ei oska enam midagi teha.


„Kuigi ma pooldan 100%liselt, et kõik lapsed peaksid elama kodudes armastavate perevanemate hoole all, on kinnisel erikoolil väga raskete laste puhul mitu eelist,“ ütleb Merle. „Esiteks on seal rohkem personali. Mina pean igapäevaselt üksinda hakkama saama. Teiseks on seal kinnine territoorium ning ära joosta praktiliselt võimatu. Minul on tavaline kodu, kus pole trelle, tabalukke, traataega ega muid abivahendeid, mis lapse turvalisel territooriumil hoiaksid. Lisaks on selliste laste puhul väga vajalik üks ühele suhe aga mul on peres veel teisigi lapsi, kellele tähelepanu peab jaguma.“


Merlel pole aga südant saata poiss ükskõik kuhu ning nii on ta nõus, et poiss on senikaua tema peres, kuni talle leitakse sobiv koht. Merle loodab, et ehk võiks see olla pere, kel teisi lapsi pole ning kes saavad kogu tähelepanu poisile pühendada.


Vastus küsimusele, kuidas sellises pereelu virvarris ise terveks jääda, on samuti Merlel omaenda kogemuste najal olemas. Väga oluline on lasta endal emana eksida, mitte süüdistada ennast, kui midagi läheb halvasti või ei tule välja, lapsed käituvad võimatult või tundub, et ükskõik, kui palju ma ka ei püüaks, tulemust ikka ei ole. „Me saame oma lapsi armastada nii kõvasti ja nii hästi kui me suudame ja oskame aga oma elu peavad nad ikkagi igaüks ise elama,“ ütleb Merle. „Kõige tähtsam on oma lapsega päriselt koos olla. Ei peagi alati midagi tegema, ole lihtsalt koos. Aeg ja kannatlikkus on eriliste laste puhul olulised märksõnad.“


Lein on muutustega kohanemise aeg


Merlel on olemas isegi oma isiklik surnumatja. Tema abi on Merlel vaja läinud siis, kui peres on lapsi, kelle leinakogemus on jäänud poolikuks ning lõpuni välja elamata. Olgu siis põhjuseks see, et mõne tema lapse bioloogilised vanemad on jäänud kadunuks või pole lapse bioloogilisel perel raha või soovi ise matuseid korraldada. Merle on siis saanud bioloogiliselt perelt volitused, SOS Lasteküla on toetanud rahaliselt ning lapse süda lõpuks ometi leidnud rahu.


„Matusetseremoonia on väga oluline. Asjad on vaja ära lõpetada,“ teab Merle. „Korraldamegi siis lastega koos matused, kus kõik on nii nagu päriselt. Meil on olemas hauaplats, surnumatja, kes leinatalituse läbi viib ning peielaud.“


Merlele jäid eluks ajaks meelde surnumatja sõnad ühel tema lapse bioloogilise vanema matusel: “Andke talle andeks.“ Andestamine neile, kes talle haiget on teinud, on lapse jaoks kõige olulisem, et ta saaks oma eluga edasi minna. Nii lihtne see ongi.


Kui Merle kunagi SOS Lastekülla tuli ja oma esimesed lapsed sai, oli maailm tema jaoks vaid must ja valge. Nüüd, mil selja taga pikkade aastate kogemused väga eriliste lastega on maailm tema jaoks väga värviline paik, täis tuhandeid tundevarjundeid ja toone.


Paljudele rasketele hetkedele vaatamata on Merle elus mõõtmatult palju imelisi hetki. Näiteks siis, kui pesast välja lennanud lapsed saavad oma elu ohjamisega suurepäraselt hakkama ja teevad ema oma saavutustega uhkekski. Või kui lapsed loovad oma pere, jäljendades lasteküla peret ja ema. Tegelikult on õnne täis hetki Merle elus iga päev. „Neil hetkil kogen justkui teatavat lunastust. Ja olen tänulik kõikide kogemuste eest oma elus.“