Ema Larissa südames on kodu neljateistkümnel lapsel. Neist üks on tema bioloogiline tütar ning üheksa SOS last, kes olid kaotanud igasuguse lootuse leida armastav inimene, kes neist päriselt hooliks enne kui nad kohtusid ema Larissaga. Väga sügavale südamesse on pugenud ka abikaasa neli poega.

 

Tütar õhutas paljulapseliseks emaks saama

Larissa bioloogiline tütar oli juba väikesest peale oma emmele peale käinud, et nad võtaksid perre mõne väikese õe või venna. „Just nimelt võtaksime,“ täpsustab Larissa naerdes. „Mitte et ise sünnitaksin. Kui ma sellest ideest tuld ei võtnud, arvas tütar, et siis võiksime proovida varjupaigast mõne kassi või koera võtta.“

 

Aeg läks, kuni Larissaga juhtus väike õnnetus. Remonti tehes vigastas ta oma nimetissõrme kõõlust, tuli teha operatsioon, sõrm pandi kipsi ning ees ootas pikk taastumine. Larissa oli väga mures, sest kiituskirjaga kooli lõpetanud rõivaõmbleja jaoks tähendas see unistuste töö lõppemist. „Ühel järjekordsel arstivisiidil mõistsin ma, et oma eriala juurde naasmine on võimatu,“ räägib Larissa. „Koju jõudes avasin arvuti ning hakkasin töökuulutusi otsima, et mida ma oma poolvigase käega üleüldse teha suudan. Üks esimesi silma jäänud teateid oli SOS Lasteküla ema otsimise kuulutus. Näitasin seda tütrele, kes asjasse süvenemata oli kohe nõus. Pidasin nõu ka paar lähedase sõbrannaga ning hommikuks oli elulookirjeldus SOS Lastekülla saadetud.“

 

Juba uue nädala alguses helistati Lastekülast ning kutsuti vestlusele. Läbida tuli 3-4 erinevat vooru ning kõige lõpuks praktikapäev juba SOS peres kogenud ema juhendamisel. „Selles peres oli nii mõnus olla, kodune ja hubane. Alles seal mõistsin ma tegelikult, millega olin ennast sidunud. Ja see teadmine tegi suurt rõõmu,“ räägib Larissa.

 

Hirm hülgamise ees on väikese inimhinge suurim hirm

Lapsi nägi Larissa esimest korda ühe vestluse ajal. Need olid kaks vene last, poiss ja tüdruk. Kuna Larissa valdab vabalt vene keelt, hakkasid lapsega temaga agaralt suhtlema ning esimene kontakt oligi loodud. Lapsed olid vahetud ning avatud suhtlejad, kes kiindusid Larissasse hetkega. „See oli väga liigutav moment, kui tundsin esimest korda, et need lapsed ei oota minult mitte midagi muud, kui seda, et ma nende jaoks lihtsalt olemas oleksin,“ räägib Larissa. Pere teisi lapsi nägi Larissa siis, kui juba oma iseseisvat SOS ema karjääri alustas.

 

Kui mõelda tagasi oma viieaastasele SOS ema karjäärile, siis kõige keerulisem on olnud see, et lapsi on palju, igaüks neist oma iseloomu, soovide ja vajadustega. Aega tuleb leida aga kõigile, sest hingehaavad, mis neis väikestes lastes on, ei kasva kinni päevade ega kuude, vaid pikkade aastatega. Hirm hülgamise ees, kalli inimese kaotuse ees, selle ees, et sa pole ehk piisavalt hea, on väga visad kaduma.

 

Praegu kasvab ema Larissa peres 5 last vanuses 12-19 aastat. Kokku on Larissa peres aga kasvanud 9 SOS last.

 

„Kord olin väga haige, nii haige, et jaksanud voodist püstigi tõusta. Minu 9aastane SOS tütar tuli mulle head ööd soovima. Puges kaissu ja teatas, et sa oled nii hea ja soe! Sellised hetked teevad silmad märjaks ning tõestavad tuhatkordselt, et ülim õnn siin maailmas on olla EMA.“

 

Ka isiklik elu ei jää seisma

Nii mõnigi võib arvata, et kui nii palju lapsi ja nii suur vastutus, siis oma isiklik elu tuleb pausile panna ning esmatähtsaks saavad lapsed. Larissa nii ei arva.


„Õnnelik naine on ka õnnelik ema,“ leiab Larissa. „2019. aasta aprillis abiellusin ja minust sai lisaks sellele, et olen maailma kõige õnnelikum ema ka kõige õnnelikum naine! Abikaasa võtab aktiivselt osa SOS pere elust ning koos püüame kaotada piire oma ja SOS pere vahel. Terve pere tegutseb alati koos.“


Koos abikaasaga ehitatakse maja ning täiesti uue väljakutsena on Larissa rajamas viljapuu- ja marjaaeda ning Mustikasaart. Viimane on vahva koht, kus kasvab 25 kultuurmustikataime ning valmimas on ka väike puhkeala.


„Kõike jõuab, kui pere tegutseb koos,“ ütleb Larissa. „Puhkepäevadel korjame abikaasaga kõik lapsed kokku ja oleme nädalavahetustel vähemalt ühe pika päeva meie tulevases maakodus, kus saab viitsimise korral ja rangelt vabatahtlikkuse alusel natuke ka tööd teha, koeraga hullata või mõnusatele rabaradadele jalutama minna, mis asuvad otse maakodu kõrval. Maal veedetud päeva tähtsündmuseks on aga alati grillimine ning magustoiduks kuuma grilli kohal karamellitud vahukommid.”

 


Eriolukorra ajal on lõbus


Põhitegevuseks karantiini ajal on muidugi õppimine. Larissa peab tähtsaks, et kodukoolis toimetatades ei tekiks mahajäämust ning kõik kooliasjad oleksid korras. „Õnneks on lapsed üsna iseseisvad ning toimetavad oma koolitöödega suuremalt jaolt ise. Olen aga alati kõrval ja kui abi vaja, teeme koos asjad selgeks. Kindlasti oleme nii palju kui vähegi võimalik väljas.”

 

Eriolukorra ajal saab ka nalja. “Aprilli viimasel päeval sai teoks väike nõiapidu ja seda suures osas meie pereabilise Mai eestvedamisel, lapsed nägid enda kostümeerimisega väga palju vaeva aga nautisid seda õhtupoolikut ka 101%!”

 

Oluline on hoolitseda ka iseenda vajaduste eest

Larissa hobideks on küpsetamine ja käsitöö, eriti õmblemine. “Õmblemisega olen saanud eriolukorra tõttu varasemast rohkem tegeleda ning selle üle on mul väga hea meel.” Samuti valmivad ka eriolukorra ajal Larissa magusad hõrgutised, mis on kuulsaks saanud terves lastekülas. Maitsvad sefiiritordid mitte ainult ei maitse suurepäraselt vaid näevad ka välja nagu tõelised kunstiteosed.


Ühe vaimustava sefiirikoogiretsepti pakub Larissa välja kõikidele küpsetushuvililistele, proovige järgi!

„Minu tordi retsept on lihtne, see on sefiiritort biskviitpõhjal. Täidiseks kohupiima-vahukoore kreem vaarikate ja mustikatega.”

 

Biskviit:

5muna (M suurus)

5spl suhkrut

5spl jahu

 

Munad ja suhkru vahustan kõvaks vahuks, lisan ettevaatlikult sõelutud jahu ja segan õrnalt vispliga ühtlaseks massiks.

Küpsetan eelsoojendatud ahjus 190-200C juures küpsemiseni.

Jahutan (vormi keeran põhjaga ülespoole).

Jahtunud põhja lõikan horisontaalselt kaheks tükiks.

Alumise põhja niisutan piimaga.

 

Kahe põhja vahele läheb kohupiima-vahukoore kreem. Kasutan Saida kohupiimakreemi, sest sellel pole tükke, see on parajalt paks ja kreemine ning vahukoort (Alma, Farmi jt) suhtes 1:1.

 

Kõige peale sefiir, mille toonimiseks kasutan pastavärve.

 

Sefiiri retsept:

300gsuhkrut

4 munavalget (M suurus)

Näpuotsaga sidrunhapet

Veidi vett

 

300 g suhkrut niisutan vähese veega ja keedan aegajalt segades siirupiks. Siirup on valmis kui tilgutades eraldub nn niidikesi.

Siirupi keetmise algul alustan munavalgete vahustamisega. Munavalged peavad olema vahustatud kõvaks vahuks. Kui siirup valmis niristan selle munavalge hulka samal ajal munavalget täiel kiirusel edasi vahustades. Lisan vahustamise ajal ka sidrunhappe maitse järgi, sefiir peab olema veidi hapukas.

Sefiir on valmis, kui ta enam ei läigi, ei vaju alla ning üritab mööda mikserilabasid üles ronida.

 

Kui soovid toetada SOS lastekülade lapsi, saad teha seda SIIN. Selgitusse lisa oma kontaktid, et saaksime Sind laste tegevusega kursis hoida.