Lihtne on armastada häid lapsi aga kuidas armastada neid, kes teevad su elu põrguks? Lapsi, kelle eest pead peitma nuge, kaitsma ennast ja teisi pereliikmeid ning olema alati valmis äkilisteks vihasööstudeks? Oma lapse nimel on iga ema ilmselt kõigeks valmis. Aga kas me armastaksime lapsi, kes ei vasta meie ootustele tingimusteta ka siis, kui nad on hoopis teiste vanemate lapsed?


Merle on  SOS emaks 16 lapsele, kes lühemat või pikemat aega tema peres elanud. Tema vanim poeg on praegu 37aastane ning kõige noorem lapselaps 12. „Ma olin üle 30, kui SOS Lastekülla tulin, bioloogilisi lapsi mul pole. Aja jooksul sain aru, et sünnitamine ei olegi minu jaoks oluline. See mõistmine andis mulle vabaduse, et ema olla võib ka teistmoodi,“ meenutab Merle oma emaks saamise lugu.


Lasteküla on koht, kuhu satutakse siis, kui lapsel väga palju muid võimalusi kodu leida enam ei ole. Põhjuseks see, et paljudel lastel on diagnoositud erinevad häired või rasked puuded, nad on ettearvamatud, normist madalama intelligentsuse või sotsiaalse mahajäämusega.


„Üks minu poeg vajas aeg-ajalt põnevust, mis väljendus selles, et ta tahtis ülejäänud peret endast välja viia, et siis näha, kuidas me plahvatame. Püüdsime tema tähelepanu mujale juhtida, selgitada, rahustada, tema väljakutseid viisakalt ignoreerida aga kui ta pere poolt oma tegevusele sobivat tagasisidet ei saanud läks ta koera juurde ja tegi temale haiget. Siis oli muidugi terve pere kohe jalul ning ta sai tähelepanu, mida kangesti tahtis!“ räägib Merle pingeallikatest raskete laste kasvatamisel. 


Väga valusad on ka need hetked, mil armastatud ja hoitud lapsed lähevad emale kallale. Vihahoo või agressiivse käitumise võib vallandada täiesti tühine pisiasi ning lapsest saab ohuallikas, keda lisaks pere teistele lastele tuleb kaitsta ka tema enese eest. Olukorra lahendamise muudab veel keerulisemaks kogu ülejäänud pere appitõttamine, sest siis peab ema lisaks kallalekippuja maharahustamisele tegelema ka sellega, et teised lapsed viga ei saaks.


„Kord olin nii hädas, asjad juba lendasid, et ainuke, mida sain teha, oli karjuda läbi lahtise akna: „Tulge appi!“ Kuna elame lastekülas, siis sotsiaaltöötaja õnneks kuulis ning tuli appi. Aga alati ju abi käeulatuses pole. Olen siis telefoniga helistades püüdnud abi kutsuda. Tavaliselt võtab väline sekkuja kohe pinged maha. Piisab tal vaid tuppa tulla, kui juba on olukord rahunenud.“


Suur kurbus ja valu tuleb enda seest välja karjuda


Laste suurte sisemiste pingete väljaelamiseks on Merlel aastate jooksul välja kujunenud kindlad tehnikad, mida kriisisituatsioonis kasutada ning mis töötavad nii väikeste laste kui ka teismeliste puhul.


„Kõige raskemad ongi situatsioonid, kus laps on nii pinges, närvis ja agressiivne, et ei saa enam ise ka aru, mida ta teeb. Kord paisus üks ohuolukord teismeikka jõudnud lapsega nii suureks, et laps tahtis kodunt põgeneda. Kuna ta oli füüsiliselt minuga enamvähem võrdne, siis seisin tema tugitooli ette, võtsin kummaltki poolt käetugedest kinni, et ta ei saaks püsti hüpata ja ära joosta. Surusin end nii palju kui sain tema vastu ning püüdsin teda jõuga toolis kinni hoida, ise karjusin hüsteeriliselt: „Ma armastan sind!“ Laps karjus ja rabeles nagu meeletu, see võis kesta maksimaalselt minuti. Ühel hetkel lapse vastupanu vaibus, ta ei rabelenud ega karjunud, vaid läks oma tuppa. Kui ta poole tunni pärast toast välja tuli, poleks nagu mitte midagi juhtunud. Lapsel on vaja tunnetada, et keegi või miski on temast tugevam.“


Väiksemate laste puhul kinnihoidmistehnikat kasutades fikseerib Merle endast väljas ja karjuva lapse enda süles 1-2 minutiks, hoides teda jõuga kinni, et laps ei saaks minema joosta. „Surun lapse kõvasti enda ligi, andes kehakeelega mõista, et ma olen sinu jaoks olemas, ma armastan ja hoian sind, mida iganes sa ka ei teeks,“ õpetab Merle. „See toimib alati. Kui valus kurbus või vahkviha on seestpoolt välja lastud, on jälle kergem edasi elada.“


Merle on harjunud lastest ka mitu sammu ette mõtlema. „Minu kodus ei leia nuge ja muid  terariistu köögilaualt ega muudelt nähtavatelt kohtadelt,“ räägib Merle. „Sest ma kunagi ei tea, millal tuleb lapsel äkkvihahoos mõte nugadega pilduma hakata. Parem, kui õrritavaid tegureid otse silme all ei vedele.“


„Paljud võivad imestada, et kuidas ma suudan pidevas ohuolukordade ootuses kainet mõistust säilitada ning ise vaimselt tasakaalukaks jääda,“ ütleb Merle. „Aga ma olen endale selgeks teinud, et ma võtan oma lapsi täpselt sellistena nagu nad on. Nad on mulle kallid just sellise pagasiga nagu nad minu juurde on tulnud – tihti vaimselt ja füüsiliselt väga haiget saanud, kõige kallimate inimeste poolt maha jäetud ja tihti mitmeid kordi hüljatud, kehva geneetilise pagasi ja erinevate häiretega. Aga SOS Lasteküla emaks olemine ei ole töö, see on elustiil. Sa võtad vanema rolli üle täielikult, poolikult seda teha pole võimalik!“


Ütle 10 000 korda „Ma armastan sind!“


Üks väga tugev tunne, millega Merle kokku puutub ning mis kutsub tihti esile vihahooge, agressiivset käitumist ning teeb suurt valu, mis on vaja endast välja lasta on mahajäetus. Valus tunne, et mind pole mitte kellelegi vaja.


„Mäletan kui minu perre tuli 6aastane poiss, kes oli kogenud mitmeid hülgamisi. Kui ütlesin talle, et lähen korraks poodi, keeras ta joonelt ringi ja kõndis eemale. Kui poest tagasi tulin, jooksis seesama poiss mulle vastu. Ta oli imestusest hingetu, näol peegeldumas selline õnnetunne ja tänulikkus, mille sarnast varem polnud kogenud: „Sa tulid TAGASI!“ Tema oli arvanud, et lähen ka tema juurest minema nagu kõik teisedki olid läinud!“


Suur osa Merle igapäevatööst ongi pidev uute tundekogemuste ja heade harjumuste korduste pakkumine, kinnitamaks lapsele, et nüüd jääbki hea. Sest selleks, et vanast mõtte- ja käitumismustrist lahti saada ja et uus ning helgem teadmine lapses kinnistuda saaks, peaks tehtama vähemalt 10 000 kordust.


„Pinged, mis viivad äärmuslike vihahoogudeni tekivad kiiremini ka siis, kui lapsel, kelle töövõime on vähema intelligentsuse tõttu niigi madalam, on suur koormus – tohutu info tulv, mille peab igapäevaselt läbi seedima, kõrgendatud nõudmised kooli ja kodu poolt aga vahel ka lapse enda seatud liigad kõrged eesmärgid iseendale. See kõik võib lapse ühel hetkel viia plahvatusohtlikku seisundisse, kus ebameeldivad olukorrad on kiired tekkima.“


„Tütar, kes 3aastaselt minu perre jõudis, tekitas päris tihti ohtlikke olukordi, kus oli vaja kiiresti sekkuda, et keegi viga ei saaks. Kord tekitas ta üliohtliku olukorra põleva salliga,“ räägib Merle. „Toona tahtis ta meid, täiskasvanuid, testida. Kui palju keegi talub. Saime ühe teise emaga koos selle kriitilise olukorra lahendatud aga olen talle mitmel korral kutsunud ka politsei, et ta mõistaks, et oma tegude eest tuleb ikkagi ise vastutada.“


Laps, keda mitte keegi ei taha


Kuna Merlel on palju kogemusi just keeruliste ja raskete laste kasvatamisel, sai tema pere hiljuti täiendust poisi võrra, kes pidi esialgu tulema tema juurde vaid mõneks päevaks, kuid on nüüd jäänud mitmeks kuuks, sest Merle on praegu ainus, kes temaga kuidagi hakkama saab. Erikool, kuhu poiss oleks tegelikult minema pidanud, tõstis käed üles ja ütles, et nemad ei oska enam midagi teha.


„Kuigi ma pooldan 100%liselt, et kõik lapsed peaksid elama kodudes armastavate perevanemate hoole all, on kinnisel erikoolil väga raskete laste puhul mitu eelist,“ ütleb Merle. „Esiteks on seal rohkem personali. Mina pean igapäevaselt üksinda hakkama saama. Teiseks on seal kinnine territoorium ning ära joosta praktiliselt võimatu. Minul on tavaline kodu, kus pole trelle, tabalukke, traataega ega muid abivahendeid, mis lapse turvalisel territooriumil hoiaksid. Lisaks on selliste laste puhul väga vajalik üks ühele suhe aga mul on peres veel teisigi lapsi, kellele tähelepanu peab jaguma.“


Merlel pole aga südant saata poiss ükskõik kuhu ning nii on ta nõus, et poiss on senikaua tema peres, kuni talle leitakse sobiv koht. Merle loodab, et ehk võiks see olla pere, kel teisi lapsi pole ning kes saavad kogu tähelepanu poisile pühendada.


Seni tuleb poissi aga järjepidevalt jälgida, taltsutada tema agressiivsust ning püüda leida koosmeel teiste pereliikmetega suhtlemisel. See on aga väga raske, sest poiss nõuab pidevalt kõikide tähelepanu.


„Väga tavaline on see, et üks laps tegeleb rahulikult oma asjadega, aga tema tuleb iga natukese aja tagant ning nõuab „Tule! Tule! Tule!“ Ta on hästi lärmakas ja väga närviline. Nagu väike põrkepall. Kokkupõrked pere teiste lastega on seetõttu väga kerged tulema, sest ta ei saa aru, et teised tahavad omaette olla.“


Samuti on ta täiesti ettearvamatu. Kui ühel hetkel kallistab ta pere lemmiklooma ja peab teda maailma armsaimaks karvapalliks, siis järgmisel hetkel võib ta hüsteeriliselt hüüda: “Tapaks selle looma ära!“


Vastus küsimusele, kuidas sellises pereelu virvarris ise terveks jääda, on samuti Merlel omaenda kogemuste najal olemas. Väga oluline on lasta endal emana eksida, mitte süüdistada ennast, kui midagi läheb halvasti või ei tule välja, lapsed käituvad võimatult või tundub, et ükskõik, kui palju ma ka ei püüaks, tulemust ikka ei ole. „Me saame oma lapsi armastada nii kõvasti ja nii hästi kui me suudame ja oskame aga oma elu peavad nad ikkagi igaüks ise elama,“ ütleb Merle. „Kõige tähtsam on oma lapsega päriselt koos olla. Ei peagi alati midagi tegema, ole lihtsalt koos. Aeg ja kannatlikkus on eriliste laste puhul olulised märksõnad.“


Lein on muutustega kohanemise aeg


Merlel on olemas isegi oma isiklik surnumatja. Tema abi on Merlel vaja läinud siis, kui peres on lapsi, kelle leinakogemus on jäänud poolikuks ning lõpuni välja elamata. Olgu siis põhjuseks see, et mõne tema lapse bioloogilised vanemad on jäänud kadunuks või pole lapse bioloogilisel perel raha või soovi ise matuseid korraldada. Merle on siis saanud bioloogiliselt perelt volitused, SOS Lasteküla on toetanud rahaliselt ning lapse süda lõpuks ometi leidnud rahu.


„Matusetseremoonia on väga oluline. Asjad on vaja ära lõpetada,“ teab Merle. „Korraldamegi siis lastega koos matused, kus kõik on nii nagu päriselt. Meil on olemas hauaplats, surnumatja, kes leinatalituse läbi viib ning peielaud.“


Merlele jäid eluks ajaks meelde surnumatja sõnad ühel tema lapse bioloogilise vanema matusel: “Andke talle andeks.“ Andestamine neile, kes talle haiget on teinud, on lapse jaoks kõige olulisem, et ta saaks oma eluga edasi minna. Nii lihtne see ongi.


Kui Merle kunagi SOS Lastekülla tuli ja oma esimesed lapsed sai, oli maailm tema jaoks vaid must ja valge. Nüüd, mil selja taga pikkade aastate kogemused väga eriliste lastega on maailm tema jaoks väga värviline paik, täis tuhandeid tundevarjundeid ja toone.


Paljudele rasketele hetkedele vaatamata on Merle elus mõõtmatult palju imelisi hetki. Näiteks siis, kui pesast välja lennanud lapsed saavad oma elu ohjamisega suurepäraselt hakkama ja teevad ema oma saavutustega uhkekski. Või kui lapsed loovad oma pere, jäljendades lasteküla peret ja ema. Tegelikult on õnne täis hetki Merle elus iga päev. „Neil hetkil kogen justkui teatavat lunastust. Ja olen tänulik kõikide kogemuste eest oma elus.“

 

Ema Merle nõuanded ja näpunäited raskete lastega toimetulemisel:

  • Üks ühele suhe. Katsu lapsega nii palju kui võimalik leida koosolemise hetki, kus olete ainult kahekesi ning pole segavaid tegureid. Vahel polegi vaja midagi koos teha, vaid lihtsalt koos olla

  • Keerulistel hetkedel (laps tuleb emale kallale või ründab) on abi välisest sekkujast – kui keegi saab sel hetkel kohale tulla – hüüa abi või võimalusel helista

  • Kinnihoidmistehnika toob abi. Agressiivsushoo ajal haara laps enda sülle, fikseeri laps oma süles 1-2 minutiks, surudes kõvasti enda vastu ning korda  „Ma armastan sind!“ Kriisisituatsioonis meeldib lapsele kogeda tunnet, et keegi või miski on temast tugevam ning teda armastatakse.

  • Võimalusel jäta pere menüüst välja kõik magus – kommid, magustatud joogid jms. Ärevatele ja ettearvamatutele lastele mõjub magus sütikuna ebameeldiva käitumise tekkimiseks.

  • Ära ole emana enda vastu liiga karm, luba endal eksida, andesta endale tehtud vead. Kui aga oled lapse suhtes ülekohtuselt käitunud, siis kindlasti vabanda lapse ees. Ema ja lapse suhe tugevneb, kui laps kogeb, et keegi pole eksimatu.

  • Kui vaja, ära karda kutsuda oma lapsele politseid. Vahel ema jutt ei mõju ning noortel on vaja kogeda, et kõikide oma tegude eest vastutab ta siiski ise.

  • Piirid ja reeglid on olulised.  Ära tee paika pandud reeglites järeleandmisi ning märka alati, kui laps on piire ületanud.

  • Suhtle noorega Messengeris. Vahel on teismeeas lastega silmast silma suhtlemine väga emotsiooniderohke ja keeruline.  Kui nii, siis suhtle lapsega Messengeris. Plussiks see, et te ei näe üksteise emotsioone ega tee selle tõttu automaatselt valesid järeldusi ning sul on aega mõelda, enne kui vastad

  • Ära kunagi võrdle ühe pere lapsi omavahel. Kõik lapsed on erilised.

  • Ema on negatiivsete emotsioonide väljalasketoru. Emadega on lastel kõige lähedasem suhe ning seepärast ole valmis selleks, et su lapsed kasutavad sind oma halbade emotsioonide väljalaskmisel. Kui sa sellega juba ette arvestad ei lähe sa kriitilises situatsioonis nii endast välja. Oluline on ka oma vaimse tervise eest hoolitseda.

  • Leinaga tegelemine. Lein ei ole seotud ainult surmaga. Lein on muutustega kohanemise aeg. Inimese elus on läbi saanud oluline etapp või suhe: lahutus, sõprussuhe, laps läheb lasteaeda või kooli, muutub pere elamiskoht, laps kolib kodunt välja, pereliige ei saa halvenenud tervise pärast enam tööd teha, koolis käia või kaotab kodu.

  • Leia oma toetusvõrgustik (sõber, sugulane, töökaaslane, naaber jm), kellega saad oma emotsioone, õnnelikke ja raskeid hetki jagada või lihtsalt ennast tühjaks rääkida.

  • Leia iga päev vähemalt 1 laadimishetk iseendale. „Juua saab anda vaid täis tassist.“

  • Sa ei pea kõike ise oskama. Küsi nõu professionaalidelt – psühholoogid, toitumisnõustajad, terapeudid. Osale koolitustel ja tugigruppides, kus räägitakse keeruliste laste kasvatamisest. Sa saad teada, et ei ole selles olukorras üksinda ning et alati on keegi, kes selle raske situatsiooni juba läbi on elanud.