Eriolukord ja sellega kaasnenud võimalus külastada vaid kodurestorani ja oma koduaia kohvikut on SOS ema Liilia pannud katsetama ja nuputama viise, kuidas tutvustada lastele toite, mida seni kõige suurema õhinaga pole söödud. Kuna tundub, et kogu maailma emade kanda on nüüd kõik oma pere söögikorrad ning seda kolm-neli korda päevas ja seitse päeva nädalas, nõuab see emadelt senisest suuremat planeerimist, pingutamist, nuputamist, loomingulisust ning muidugi aega, et kogu pere mitmekesiselt söönuks saaks. Tihti võib ka tunduda, et vapper ema on kogu pere lemmikmenüüle juba mitu tiiru peale teinud ning vaja on avastada uusi toite ja maitseid. Aga kuidas seda teha?


„Minul on toiduga seoses tekkinud mitmeid tähelepanekuid,“ räägib ema Liilia oma pere kogemustest. „Kui tahad perele midagi uut ja senitundmatut pakkuda, siis esimene reaktsioon on, et „Aitäh, ei maitse!“  Näiteks tuli meie perre uus tüdruk Ella. Tegin peenikestest makaronidest piimasupi. Meie pere lapsed nimetasid seda suppi ussisupiks ja see maitses kõikidele väga. Ella aga polnud sellist suppi varem saanud ja ei soovinud isegi maitsta mitte. Kui  ta aga lõpuks siiski maitsma sain, küsis ta suppi isegi juurde. Ja kui järgmisel hommikul üles ärkas, oli esimene küsimus, kas seda eilset suppi ka veel on?“


Liilia ei tee kartuliputru kunagi ainult kartulitest, vaid paneb sinna sisse alati ka hunniku kaalikat ja porgandit. Kui ka till juurde lisada, tuleb väga ilusa välimusega kirju puder, mis Liilia pere lastele nüüd juba väga hästi maitseb. Aga mitte alati pole see nii olnud. „Kui ma aga ahjus eraldi kaalikat, porgandit ja kartulit teen, siis süüakse ainult kartulit,“ ütleb Liilia. „Seetõttu on üheks minu kindlaks nipiks laste söömameelitamisel: tuleb osata peita!“ Kõik on hea, kui ei teata, millest see on tehtud!


Näiteks kala ei meeldi eriti lastele. Liilia aga tegi lõunaks heeringakastet kartuliga. Kõik lapsed sõid ja kiitsid. Tella läks teist portsu võtma. Tõstis juba kartulid taldrikule ja hakkas kastet juurde panema. Liilial tuli naer kangesti peale ja ta otsustas avalikustada, et tegu on heeringakastmega. Tellal jäi kastmelusikaga käsi õhku seisma ja seekord ta rohkem  ei söönud. „Väga paljudel kordadel on toidu vastumeelsus tegelikult kahe kõrva vahel kinni,“ ütleb Liilia. „Nüüd olen targem ja kui näen, et toit meeldib ja tean ise, et komponendid, millest toit tehtud, ei ole pere jaoks soosingus, siis  ma ei ütlegi, millest see on tehtud.“


Liilia tegi ühel päeval plaadikoogi mitmeviljajahust, kus on sees palju igasuguseid seemneid ja lisas ise veel kõrvitsaseemneid juurde.  Kõrvitsaseemned on ju lastele väga kasulikud aga ega nad neid vabatahtlikult ju ei söö. Kui kook valmis sai, siis Ella küsis, et kas see kook on tehtud sepikust.  Ilmselt tuli küsimus seemnetest ja natukene teistsugusest väljanägemisest aga kõik sõid ja kiitsid. Sama lugu oli punapeedikotlettidega. Kotletid said väga head ja neid söödi nii usinalt, et Liilia pole siiamaani lastele avaldanud saladust, et need on tehtud punapeedist. „Kaval tuleb olla!“ kihistab ema Liilia naerda.


Liilia nõuanded, kuidas saada lapsed sööma toitu, mis on uus ja võõras:


1)     Enne sööma asumist pole vaja lastele üles lugeda kõiki koostisosi, millest toit on tehtud, enne tasub maitsta!


2)     Peida vajalikke komponente toidu sisse  nii, et need kohe välja ei paistaks – näiteks kartulipudru sisse kaalikat, ühepajatoidu sisse brokolit – vajadusel haki nii peeneks, et ei ole aru saada, millega tegemist!


3)     Uue toidu söömisel olgu reegel – vähemalt kaks väikest ampsu toitu tuleb  maitsta, alles siis võib toidust keelduda.


4)     Pane taldrikule väga väike ports – siis tekitad nö. defitsiidiefekti, et rohkem polegi süüa.


5)     Kasuks tuleb, kui toit on taldrikule serveeritud väga ilusti – väga paljud lapsed söövad kõigepealt „silmadega“ ja alles siis julgevad suhu pista. Vahel võib abi olla ka sellest, kui tavalisel päeval pakutakse lapsele toitu uhketelt nõudelt, mida võetakse kapist välja vaid väga erilistel puhkudel.


6)     Et lapsel üldse tekiks isu toidu järele, pea söögikordade vahel vahet, et lapsel saaks üldse tühjakõhutunne tekkida. Näksid, vahepalad ja muud ahvatlused söögikordade vahepeal rikuvad hambaid ning ei lase ajul saata seedimisele signaale, et kõht on tühi.


7)     Tea, et toidukogused, mida laps peab ära sööma, et ellu jääda ja terve olla, ei ole tegelikult üldse suured. Oluline on, et ta natukenegi sööks.


8)     Näita ise eeskuju: ole lapsele eeskujuks uute toitude maitsmisel ning toidukultuuri väärtustamisel oma koduses restoranis! Jaga lapsega oma armastust hea toidu vastu.


9)     Kui tundub, et mitte ühestki nõuandest pole Sinu lapse puhul kasu ja miski ei aita, meenuta üht väga lihtsat reeglit: mingi harjumuse omaseks saamiseks kulub aega, seetõttu ära löö kohe käega, kui ei õnnestu, vaid püüa üha uuesti ja uuesti, sagedastel kordustel on uskumatu vägi!