SOS Lasteküla ema Urmi pere elutoas on üks suur riiul läbinisti karikate, medalite ja diplomite päralt. Sport on selles peres au sees ning auhinnad kuuluvad kõik selle pere lastele, kes on need erinevatel võistlustel võitnud. Küll kabes, jalgpallis või lauatennises.

 

Ema Urmi peres kasvab kuus last – neli poissi ja kaks tüdrukut, aasta-paarise vanusevahega. Nagu oreliviled, nagu vanasti öeldi. Kõige vanem lastest on 15-aastane Riho, järgnevad Gerli (14), Liisi ja Gert (mõlemad 13) ning 12-sed Sven ja Karel (laste nimed on muudetud). Niisuguse perena on nad koos elanud nüüdseks neli aastat. Kuigi lapsed on peresse tulnud erinevatel aegadel ja erinevaist paigust, saavad nad ema kinnitusel omavahel hästi läbi.

„Keegi kellelegi liiga ei tee,“ märgib ema Urmi ja lisab, et tema lapsed on meeldivalt tagasihoidlikud. Ta usub, et teineteisega kohaneda ja pereks kasvada aitasid neil just ühised tegevused, Samuti seisis ta laste perre saabudes kohe hea selle eest, et nad saaksid tegeleda endale meelepärase hobiga.

 

Sportlik pere

Näiteks sõitsid nad hästi sageli üheskoos jalgratastega ringi, käisid ujumas ja terviseradadel matkamas. Urmi meenutab muigelsui, kuidas lapsed alguses maja juurde sarapuusalusse hulgaliselt onne ehitasid.

„Kilode kaupa naelu ostsin,“ naerab ema. Nüüdseks onne enam alles pole, aga see ajajärk on lõbusa seigana hästi meeles.

Talvisem aeg jällegi oli ja on praegugi malemängu, lauatennise (algul mängisime söögilaual, muheleb ema Urmi) ja lauamängude päralt. Kahel aastal on lapsed sõitnud ka Tartu suusamaratoni lasterada.

Aja jooksul on iga laps leidnud omale meelepärase huviala. Näiteks, kui Riho algul perre tuli, siis tantsis ta aasta otsa rahvatantsu, tantsupeolgi käis ära, aga tegelikult talle tantsida ei meeldinud. Nüüd on ta täielikult haaratud lauatennisest – treening toimub neli korda nädalas – ja kabest. Niisamuti mängivad kabet Gert ja Sven. Lisaks käivad mõlemad mitu korda nädalas jalgpallitrennis.

Mõlemad tüdrukud mängivad nagu Rihogi lauatennist, aga mitte nii intensiivselt kui tema.


„Iga medal on suure vaevaga võideldud, nende nimel on palju rassitud,“ tõdeb ema Urmi.


Ta rõõmustab, et lapsed saavad Eestimaa erinevais paigus võistelda, see avardab silmaringi ja võimaldab uusi sõpru leida. Kabevõistlustel on poisid käinud näiteks Valgeveneski.

 

Vanem vend õpetab

Kuna kõik lapsed käivad koolis, libiseb jutt sportimiselt ka õppimise peale. „Kaks aastat tagasi oli mul peres neli viielist last, nüüd on natuke tagasi tõmmanud,“ möönab Urmi, et viite sekka eksib nüüd ka teisi numbreid. Aga lapsed ise väga hoolivad headest hinnetest ja kui mõni koolitöö ebaõnnestubki, siis nad ise vastutavad ka, et puudulik hinne parandatud saaks.

„Riho on minu koduõpetaja,“ kiidab ema Urmi pere vanimat, kes on tugev reaalainetes ja aitab nooremaid lapsi, kui tarvis, kodutööde juures. Urmi hinnangul – ja seda kinnitas ka koolis tehtud karjäärinõustamine – sobib Riho väga hästi õpetajaks. „Ta juhendab nagu õpetaja, ei ütle midagi ette – „Mis reegel ütleb?“, „Vaata, kas on sulud?“, kirjeldab Urmi, kuidas kodune õppetöö Riho abiga käib.

Liisi omakorda jällegi aitab vajaduse korral teisi inglise keelega.

Tegelikult on ju SOS pere nagu iga teinegi pere koos oma rõõmude-murede ja traditsioonidega. Viimatimainitute hoidmist peab Urmi väga oluliseks. Jätkuvalt jagub tegevusi ja sündmusi, millest üheskoos osa võetakse, olgu selleks kasvõi kohalik laat või vastlapäeval liulaskmine. Suvel käib pere alati nädalajagu Pärnus puhkamas. Sünnipäeval lauldakse hällilaps ühiselt üles, jõuludel tuuakse metsast kuusepuu ja ehitakse ühiselt, lihavõtetel värvitakse mune…


„See töö on nagu elustiil, mis toob erinevaid väljakutseid,“ mõtiskleb Urmi SOS ema rolli üle. „Mõistmist, austust, armastust, andestamist. Lastelt vabandust paluda on ka suur oskus. Tunnen ainult rõõmu, et nad on kasvanud minust tublimaks.“