Lastel on kodus turvaline olla, nende tervis on kontrolli all ning õppeedukus normaalne. Ema ei tarvita alkoholi ning näeb koos isaga vaeva, et pere võlakoorem väheneks. Tundub täiesti tavaline pere? Kuidas võtta - aasta ja 10 kuud tagasi ähvardas seda peret reaalne laste äravõtmise oht.


Lähedaste jaks saab otsa

Suures linnas elava kaheksalapselise pere probleemid algasid juba mitmeid aastaid tagasi. Kogu oma jõu ja energiaga püüdis peret mustast august välja aidata pereema õde. Ka kohalik omavalitsus pingutas ning leidis neile võlgade katteks ära võetud elamise asemele ajutise üürikorteri. Sellest kõigest aga ei piisanud. Mida aeg edasi, seda suuremaks pere mured muutusid. Nähes, et pere olukord järjest halveneb, otsustas õde viimase õlekõrrena otsida abi SOS Lasteküla peretugevdusprogrammist.


Abi vastuvõtmine on vabatahtlik

Õnneks oli pereemal nii palju mõistust, et ta nõustus alla kirjutama lepingule, mis on eelduseks, et pere programmi vastu võetakse. Programmis osalemine on alati vabatahtlik ning lepingu osapooli on kolm – pere esindaja, lastekaitsetöötaja ning SOS Lasteküla perede tugitöötaja ehk lihtsamalt öeldes usaldusisik. Leping on vajalik selleks, et pere programmis osalemist tõsiselt võtaks ning vähemalt minimaalse aja – kuus kuud programmis püsida suudaks.

Kui usaldusisik Maria esimest korda üle pere ukseläve astus, valitses seal täielik kaos – elamistingimused olid kohutavad, pere ei osanud hoida minimaalsetki korda ega puhtust. Lisaks emale ja isale elasid korteris kolm lasteaiaealist last ning viis koolilast. Kuna pere oli nii kohutavas seisus, elasid suuremad lapsed õpilaskodus. Suurte võlgade tõttu oli pere kaotanud oma elamise ning vallalt saadud üürikorteris elatud aja jooksul polnud nad teinud mitte midagi, et oma elamistingimusi elamisväärsemaks muuta. Lisaks olid lastel tõsised terviseprobleemid, mida ema ja isa ei olnud märganud.

Usaldusisik – sild laste ja vanemate vahel

„Perega saavutasin usaldusliku kontakti üsna kiiresti,“ meenutab Maria. „Esimesed kuud kulusid peamiselt sellele, et kuulasin kõikide muresid ja probleeme, üritasin nende jaoks lihtsalt olemas olla ning ennast kõigiga jagada. Pereemal olid probleemid alkoholiga ning laste silmis puudus tal igasugune autoriteet.“

Marial oli õnne, sest alkoholisõltlasest pereema oli tegelikult väga varmas abi vastu võtma ning mõistis oma pere probleeme pareminigi kui esmapilgul arvata võis. Ju siis tuli abi Merikese näol just õigel ajal. Ka valed, mida algul üritati nö võõrale inimesele rääkida, tulid ajapikku ilmsiks ja pere sai aru, et neid tõepoolest tahetakse aidata ning iga pisimagi info varjamine või moonutamine võib pere taas allakäiguteele tõugata.

„Algus oli raske,“ meenutab Maria. „Korraldasime perekoosolekuid, kus kõik võisid välja öelda, mis neil südamel. Lapsed nägid elukorralduses suuri puudujääke ning see innustas ka pereema ja –isa muudatusi ellu viima ning aru saama, et kui nüüd ennast kokku võtta ei suudeta, ongi lõpp.“

Maria innustusel hakati kodus tasakesi remonditöödega tegelema – köögi seinas saadi suur auk kinni, seinad värviti üle, tubadesse pandi uus tapeet. „Samal ajal käis pidev minupoolne koolitus, et välisjalatsitega toas ei käida, uksi ei paugutata, voodites ei hüpata,“ räägib Maria.

Kõige tipuks nõustus pereema minema alkoholiravile ning see näitas lastele, et ema on tõesti muutumas.  

„Alustades oli mul kaks suurt eesmärki - et kõik lapsed käiksid koolis ja lasteaias ning saaksid õppimisega vähemalt rahuldavalt hakkama ning et kõikidel lastel oleks tervisekontrollid tehtud,“ räägib Maria.

Usaldusisiku tähelepanelikkus viis pere vanima poja  operatsioonile ning see tähendab, et õigel ajal jaole saadud terviseprobleem ei takista tal enam täisväärtuslikku elu elamast.  Paranenud ning kontrolli alla on saadud ka pere ülejäänud laste tervisenäitajad.

Lapsed kolisid tagasi koju

Kuna pere muutused olid nii silmnähtavad, said nad endale ruumikama korteri, mida innukalt värskendama asuti. Praeguseks oskavad pereliikmed paremini korda hoida ning ka peresisesed suhted on kõvasti paranenud. „Perel on otsekui uus hingamine,“ särab Maria. „Kuna ema läks alkoholiravile ning on suutnud end juba peaaegu aasta pudelist eemale hoida, kolisid ka suuremad lapsed koju tagasi ning käivad nüüd kodulähedases koolis. Pereisa vahetas töökohta, mis on logistiliselt sobivam ning ka tema tervis on paranenud. Pere teeb aktiivselt koostööd võlanõustajaga ning on oma rahalised probleemid enamvähem kontrolli alla saanud. Enam ei tundugi elu nii lootusetu ja mõttetu, kui kaks aastat tagasi.“

Hea meel on selle üle, et vanem poeg lõpetas edukalt põhikooli ning asus edasi õppima. Tänu paranenud tervisele on ta nüüd nii tragi, et suudab kooli kõrvalt ka tööl käia ning nii endale taskuraha teenida.

Töö perega pole aga kaugeltki veel lõppenud. Kuigi pere on teinud märkimisväärseid edusamme kõigest aasta ja kümne kuuga, käib igapäevane töö edasi.

„Hoian praegu kõvasti pöialt, et ema tahtejõud ei raugeks ning ta suudaks alkoholivõõrutusprogrammis jätkata. Tõeline edusamm on see, et ta pole programmis oldud aja jooksul kordagi libastunud,“ ütleb Maria. „Teiseks suureks väljakutseks on see, et kõik lapsed oma klassid kenasti ära lõpetaksid.“

Peret külastades tunneb Maria end iga kord väga hästi, sest nüüd teda juba oodatakse – tihti tahetakse lihtsalt rääkida, kuidas on läinud ja jagada oma emotsioone. Iga inimese jaoks on ülim tunnustus see,  kui ta on väärtustatud, ära kuulatud ning tähele pandud - siis on nad võimelised ka iseennast ületama.