Leelo Tungal on öelnud kuldsed sõnad: “ "Õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib. Sa võid palees elada ja olla kui tahes ropprikas, aga kui keegi sind ära ei kuula ja sulle vastu ei tule, siis on päris ükskõik, kas oled vaene või rikas." Mida meenutavad SOS Lastekülas kasvanud lapsed, kes on suureks sirgunud ning kellest mitmed nüüd juba ise hoolitsevad emmed ja issid? Milline on unistuste kodu, kus lapsed tahaksid elada, mis teeb lapsepõlvest õnneliku aja ning kuidas mässumeelne teismeliseiga rahulikumalt läbi elada?


Meelis on pärit kuuelapselisest perekonnast. Tema bioloogiline isa kaotas töö, ema-isa hakkasid alkoholi tarvitama ning lapsed jäi hooletusse. Koos õdede ja vendadega sattus Meelis turvakodusse, hiljem erikooli. SOS Lastekülla jõudis Meelis üsna juhuslikult oma õe sünnipäeval. Õde oli juba varem lastekülla elama asunud. Meelis oli 14aastane tujukas teismeline ning otsustas sünnipäeva õhtul, et ka tema tahab oma elus uue lehekülje keerata ning palus oma õe SOS ema, kas ka tema tohib sinna perre päriselt elama jääda. Ja ta tohtis.


Meelis: “Ema Merle peres elama hakates läksin uuesti kooli ning üsna varsti selgus, et olin õppimises väga maha jäänud. Iseäranis andis see tunda matemaatikas. Ma ei uskunud, et sellest madalseisust on võimalik välja tulla. Aga just ema Merle, kes ise on matemaatika- ja füüsikaõpetaja olnud, aitas mind väga palju. Tänu temale sain hakkama matemaatikaga, lõpetasin põhikooli, läksin edasi gümnaasiumisse ning olen kogu oma elu püüdnud ennast arendada ja aina uusi asju õppida. Veel sattusin musta auku pärast seda, kui surid minu bioloogilised vanemad, olgugi, et ma nendega koos ei kasvanud. Tänu ema Merle toetusele, usalduslikule läbisaamisele ning südamlikkusele sain uuesti jalad alla.”


Kersti, Meelise õde, jõudis SOS Lastekülla 5aastasena: “Lastekülas veedetud lapsepõlvest meenuvad mulle väga eriliste sündmustena alati jõuluaeg ja vana-aastaõhtu, mil laual alati ema Merle valmistatud hõrgutavad road. Koos perega käisime metsas loomadele toitu viimas, vana-aastaõhtul mängisime vanu mänge. Terve pere oli alati koos. Ema Merle on väga suure südamega naine ja ema, kes on pühendanud oma elu laste eest hoolitsemisele ning on olnud meile, lastele, sügava emotsionaalse turvatunde looja. Saame oma suure perega väga lähedaselt ja hästi läbi. Mida rohkem õpime me ise ennast armastama ja hindama, seda rohkem oleme seesmiselt valmis ja suudame seda kõike ka teistele anda. Ema Merle on mind õpetanud, et inimsuhted on üks suuremaid ja olulisemaid väärtusi elus.”


Reet oli 3aastane tüdrukutirts ja Marko 1,8aastane poisipõnn, kui ema Mare autoga Saaremaale saabus ning nad mõlemad väikelastekodust SOS koju viis. Seda päeva tähistavad nad tänaseni kui oma pere sünnipäeva.


Reet: “Meie ema Mare on harukordse empaatiavõimega naine, sest kuigi meie ema sai endale 7 last, kes kõik olid veresugulased, siis tegelikult me üksteist ei tundnud ning mingisugust varasemat kontakti meie vahel ei olnud. See, et meie perest sai ühine ja kokkuhoidev pere, on täielikult ema Mare teene. Samuti on ema Mare teene see, et lapsed pilli hakkasid mängima, sest just tema oli see, kes lapsed kõik riburadapidi muusikakooli pani. Aga meile hakkas sport aja jooksul lihtsalt rohkem meeldima.”


Marko:” Minu jaoks oli murdepunktiks see, kui ma hakkasin uskuma seda, mida ema Mare oli mulle kõik need aastad sisendanud: “Sa oled piisavalt tugev ja oma mineviku tõttu ei ole sa kehvem kui teised!” Ema Marega on meil olnud kogu aeg väga soe ja usalduslik suhe. Kuigi ma ei ole tema elu mitte alati väga kergeks teinud. Näiteks siis, kui ma murdeikka jõudes salaja suitsetamist ja napsutamist proovisin. Ja kuidas siis emaga elutoas istusime ja asjadest rääkisime. Mare ei pannud mind kordagi koduaresti ega rakendanud muid ekstreemseid kasvatusmeetodeid, mida paljud tavapered, minu koolivendade ja sõprade emad-isad, tegid. Ema hoolivad sõnad suutsid isegi minu teismeea mässumeelsuse sulatada. Ema sõnad jõudsid kohale.”


Reet: “Ema Mare oli, on ja jääb meie emaks suure algustähega, meie usaldusisikuks, sõbraks ja kaitseingliks. Inimeseks, kes õpetas meid suhtlema, mõtlema ja tunnetama iseennast ning maailma läbi armastuse.”


Marko: ”Mäletan, kuidas mu süda valutas, kui suri meie bioloogiline ema ja kuidas ma ema matustel pisaraid valasin ning end selle pärast väga halvasti tundsin, sest peale minu sünnitamise ei olnud minu pärisema mulle midagi andnud. Mares aga jagus empaatiavõimet ja elukogemust, et mõista: laste armastus oma ema vastu on kustumatu. Isegi siis, kui ema on valinud alkoholi ja pole osanud ega suutnud laste eest hoolitseda. Ema Mare oli kirstu juures meie ainsaks lohutajaks ja toeks, sest kõik lähisugulased olid ju sisuliselt võõrad inimesed.”


Reet: “Ema Marelt oleme saanud teadmise, et elus tuleb andestada, isegi oma vanemaile, kes sind hooleta jätsid. Sest kunagi ei tea, kustmaalt läheb kellegi piir, kust raskust enam kanda ei jaksa.”


Valle sattus SOS Lastekülla koos oma õdedega ning oli siis 6aastane. Oma pärisvanemaid mäletab ta väga ähmaselt. Isa suri, kui Valle oli pooleaastane ning pärast seda haigestus ema raskelt.


Valle: “Olen väga tänulik oma SOS ema Maiele, kes juba maast madalast peale suutis oma lapsed iseseisvaks kasvatada. Mina otsustasin 16aastaselt iseseisvamaks saada ja kolisin SOS noortekoju. Tänu emale pole ma mitte kordagi pidanud muret tundma, et üksi olles hakkama ei saa.”


Marion, praeguseks viie lapse ema ning suure talu perenaine sattus SOS lastekülla seetõttu, et tema pärisvanemad armastasid kangesti napsutada ning neil perioodidel läks laste olemasolu sootuks meelest. Marioniga koos asusid lastekülla elama ka tema õed.


Marion: “Oli ülim õnn, et sattusime meie jaoks pöördelistel aegadel just ema Leili perre. Mina olin lastekülla elama minnes 13, õed viis ja seitse aastat nooremad. Imetlen ema Leilit, kuidas on võimalik igas olukorras nii rahulikuks, kannatlikuks ja tasakaalukaks jääda. Ükskõik kui hull võis olukord olla, ta ei tõstnud mitte kunagi häält meie peale. Mina pean seda siiani iga päev uuesti õppima, et häält tõstes ei saavuta häid tulemusi ei lastekasvatamises ega kuskil mujal. Nii lihtne on ju ennast jõuga maksma panna. Meie ema eeskuju najal aga kogesin, et saab ka teisiti.”



Merlin, armsa poisipõnni ema: “Just ema tähelepanelikkus laste suhtes on imetlusväärne. Ta ei toppinud mitte kunagi nina meie asjadesse, ei nuhkinud meie järele, kuid märkas alati, kui kellelgi oli mingi mure, midagi hingel, mis vajas selgeksrääkimist. Mu suurim soov on, et oleksin ka selline ema, kes tunneb ja näeb, mis ümberringi toimub, ning kelle eest ei pea laps midagi varjama. Minu arvates on emaksolemise suurim väljakutse oskus võtta last endaga alati võrdsena. Ka selles oli ema Leili meile ületamatuks eeskujuks. Mäletan, et saime alati oma probleemid omavahel selgeks räägitud, kordagi ei olnud vaja meie pere asju arutada külajuhiga või muude perest eemalseisvate inimestega. Ema Leili õpetas, et kõige tähtsam on, et peres oleksid reeglid. Kuigi ma tol ajal võibolla sellest suurt midagi ei pidanud, siis olen kindel, et olen praegu just selline nagu olen, tänu Leililt saadud eeskujule. Enne õueminekut olgu kooliasjad tehtud, õhtusööki söödi alati kõik koos, kell kaheksa pidi toas olema ning alati pidi ema teadma, kus lapsed viibivad. Seda kõike rakendan ma praegu ka oma poja peal ning näen, et see toimib sajaprotsendiliselt.”


Loos on kasutatud lõike SOS Lasteküla raamatust “Meie kõigi lapsed”, mida saab endale soetada SOS Lasteküla heategevuslikust e-poest.