Isabella on ilus, keskmisest pikemat kasvu, rühikas, pähkelpruunide juustega Viimsi tütarlaps. Tal on palju huvisid, koolis läheb hästi, suhtleb palju sõbrannadega ning tal on väga hoolitsev pere. Mitte keegi tema sõpradest ja lähedastest aga ei aimanud, millist ränka saladust Isabella ligi neli aastat kõikide eest kiivalt varjas. Kui saladuse kandmise paine viis mõtted suitsiidini, leidis ta viimaks endas jõu oma suur valu avalikuks teha. Oma loo on Isabell nõus rääkima SOS Lasteküla poolt algatatud kampaania #OlemeKoos raames, et olla julgustuseks teistele oma murede jagamisel lähedastega.


Kõik algas neli aastat tagasi


Kogu lapsepõlve oli Isabella pidanud kuulma kommentaare, mis olid mõeldud küll komplimentidena, kuid mis järjekindlalt uuristasid enesekindluse-auke varateismelise tütarlapse hinge. „Sind on nii hea kallistada, sa oled nii pehme!“, „Küll sul on hea elada, suurtel inimestel on palju jõudu!“


Isabella on pikka kasvu – 180 cm -, kuid mitte keegi pole teda mitte kunagi paksuks nimetanud, pigem vastupidi – teiste jaoks oli ta alati kaunis ja enesekindel.


„Minu jaoks tähendas pikk automaatselt suurt,“ meenutab Isabella keerulise aja algust. „Ma oleks tahtnud olla väiksem tüdruk, see tundus mulle ilusam. Ühel hetkel tajusin teravalt, et järjepidev suuruse rõhutamine on minu jaoks väga ebameeldiv ning tekitab minus ebakindlust.“


Ühel päeval käis Isabella sõbrannadega Hesburgeris söömas ning pärast seda käiku otsustas tüdruk, et oksendab toidu välja. „Esimene kord oli hirmus. Ma ei osanud seda üldse teha ning läks ikka päris kaua aega, enne kui soovitud tulemus käes oli. Pärast seda korda hakkasin aga iga kord pärast rämpstoidu söömist oksendama. Hiljem oksendasin välja ka muud toidud.“


Isabella jaoks oli kõige ebameeldivam täiskõhutunne. Et seda vältida, püüdis tüdruk vahel täiesti söömata olla. „Kolm päeva pidasin vastu,“ meenutab ta. „Lõpuks olin nii jõuetu ja energiast tühi, et otsustasin ikkagi pigem süüa ja siis välja oksendada.“


Tüdruk arvas, et kui ta näeb oma ribisid, siis on kõik väga hästi, kuid kui see hetk käes oli, tundus ikka, et päris ilus ta veel ei ole. „Minu ideaalkaaluks, mille poole püüdlesin, sai 63 kilo. Suutsin aga saavutada 65.“


Kuigi kõrvalseisjad ei kahtlustanud midagi, hakkas Isabella end aina kehvemini tundma. Pidev väsimus segas igapäevaelu, juuksed hakkasid välja langema, huvi kadus peaaegu kõige vastu. Kui varem oli ta aktiivne, tegeles maalimise, lugemise ja muusika kuulamisega, siis nüüd ei huvitanud teda enam mitte miski. Õigemini – ta oli liiga kurnatud, et üldse midagi teha jõuda.


„Ma olin täiesti tuim,“ meenutab Isabella. „Elurõõm oleks minust nagu välja voolanud. Meeleolukõikumised olid väga suured. Mind valdas ainult üks suur tunne - ma vihkan ennast. Ja kogu aeg aina rohkem – kui midagi sõin, siis vihkasin ennast, et miks ma küll ei suuda söömata olla ja kui oksendasin, siis vihkasin end selle eest, mida ma teen ja miks ma ei suuda lõpetada. Ühel hetkel sain aru, et oksendamine ei aita, ma jäängi eluks ajaks selliseks!“


Eluisu sai otsa


Asjad läksid nii hulluks, et ühel sügistalvel, kui vanemad olid reisil, ei jõudnud Isabella nädal aega kooli. Tervis oli väga kehv, peas keerlesid enesetapumõtted. „Mäletan, et sõbranna helistas mulle mitu korda aga ma ei jaksanud vastu võtta. Mul oli sel hetkel emotsionaalselt nii halb olla, et istusin nuttes elutoa põrandal maas, kui sõbranna ootamatult uksest sisse astus. Ma ei olnud sellega absoluutselt arvestanud ning olin too hetk nii viimase piiri peal, et rääkisin talle kohe kõik ära, mis minuga toimub.“


Sõbranna oli šokis. Kuigi ta oli aimanud, et midagi on valesti, ei teadnud ta, et asjalood nii hullud on. Mitu aastat tagasi oli Isabella talle korra maininud, et käis peale söömist oksendamas aga tookord sellest rohkem juttu ei tehtud ning sõbranna arvas, et ju see oli mingi ühekordne eksperiment.


Sellest ootamatust südamepuistamisest sai esimene samm tervenemise suunas. „Ma varjasin oma tegevust üliosavalt, sest ma ei tahtnud tegelikult sisimas seda lõpetada,“ räägib Isabella. „Teadsin, et kui sellest juttu teen, pean ennast kokku võtma ning tunnistama endale, et ma olengi buliimik. Mul oli selja taga pool aastat igapäevast oksendamist, kohati kolm korda päevas.“


Enesekindluse langust varjata pole võimalik


„Vanematele rääkimiseni läks veel natuke aega. Kartsin, et kui sellest räägin, hakkavad nad mind pidevalt kontrollima ning minu söömameelitamine saab nende jaoks kinnisideeks. Kuigi ma hiljem ühe korra seda rääkimist siiski kahetsesin, võin tagantjärele öelda, et vanematele ärarääkimine sai minu puhul lõplikuks murdepunktiks,“ räägib Isabella.


„Kui Isabella sai 15aastaseks, tajusin temas muutusi aga panin tema muutunud oleku kooli ja õppimispinge arvele, sest teismeliseiga ju ongi keeruline aeg,“ räägib Isabella ema. „Küll aga märkasin ma aja jooksul tema enesekindluse märgatavat langust. Kõikide teiste vastu oli ta väga hooliv ja tolerantne, enda suhtes aga ülikriitiline. Seda varjata pole võimalik. Minu jaoks oli see suur šokk, kui Isabella sellest mulle rääkis. Ma ei saanud tegelikult päris kohe selle probleemi sügavusest isegi aru. Mäletan, et tegime ühel suvel remonti ning palusin tal seina peale joonistada iseenda kontuur, täpselt nii pikk ja paks, nagu ta ise ennast kõrvalt näeb. Ta ei suutnud seda teha. Siis mõistsin, kui sügav see probleem tegelikult on. Reaalsusega polnud ta moondunud minapildil aga mingit pistmist, sest Isabella pole tänapäeva mõistes eriti pikk, paks ammugi mitte.“


Kui Isabella sai aru, et oksendamine ei aita tegelikult kaalust alla võtta, kalorid imenduvad kehasse niikuinii, hakkas ta uurima, mis juhtub kehaga siis, kui oled buliimik. Avastus, kui hirmsaid asju keha tegelikult läbi peab elama – juuste väljalangemine ja südame rütmihäired, kui nimetada vaid kaks -, tõi ta kahe jalaga maa peale tagasi.


Aastate jooksul on Isabellal olnud mitu tagasilangust, mil uuesti püsti tõusmine on väga raske. Viimane tagasilöök oli selle aasta märtsis.


„Aga enam ei ole need kukkumised nii järsud ning uuesti jalgele tõusmine nii vaevaline,“ ütleb ta. „Mul on väga vedanud, et mul on sellised sõbrad ja pere. Nendega koos on mul palju kergem mustadest aukudest välja tulla.“


Ohumärke väga raske tabada


„Kui laps otsustab oma probleemi varjata, siis tegelikult on lähedastel peaaegu võimatu toitumishäirete jälile jõuda,“ teab Isabella. „Vahel on märgiks, kui noor käib alati peale söömist WC-s ja paneb seal kraani käima, et varjata oksendamise heli. Tähele tasub panna, kuidas noor endast teistele räägib – kas positiivselt või negatiivselt, kas ta on enesekindel või kahtleb endas. Kui laps on perfektsionist, võib siingi peituda üks ohukoht.“


„Ema ega ta sõbrannad ei tohiks oma välimust omavahel lobisedes lapse kuuldes kunagi kritiseerida, sest sellega teevad nad karuteene lapsele, kes hakkab end nende eeskujul samuti kriitilise pilguga vaatama,“ teab Isabella ema. „Siit võib kergesti alguse saada see, et laps hakkab alateadlikult endast valet pilti looma. Ta hakkab endas otsima samu vigu, mida teised endas näevad. Enesekriitika nakkab.“


Enesearmastamine on väga oluline oskus. „Mäletan, et kui Isabella oma buliimiaga n-ö „kapist välja tuli“, nägin oma last ühtäkki justkui topelt – see, millist ilusat, armast ja suurepärast last mina oma silmadega nägin ja see, kui eemaletõukavana laps ise ennast nägi, erinesid üksteisest nagu öö ja päev. See on õudne, tekib jõetu tunne, kui saad aru, et su laps on kaotamas reaalsustaju ja sa ei saa mitte midagi teha!“


Neli aastat on möödunud selle ränga toitumishäirega käsikäes elamisest ning kuigi iga uus päev toob taas uusi väljakutseid, on Isabella läbielatust palju õppinud. Ta on nüüd elurõõmsam ja õnnelikum ning oskab teisi samas olukorras noori aidata.

„Inimesed võiksid teha üksteisele palju rohkem komplimente,“ avaldab Isabella oma õnneliku päeva saladuse. „Kui ma märkan näiteks, et mõni inimene kannab värve, mida pole iial julgenud kanda, või lihtsalt julgeb end üle pika aja näidata teistsugusena, kiidan ma teda ilmtingimata!“


„Aga kunagi ära tee komplimente inimese kehakuju kohta,“ lisab Isabella ema. „Kiida saavutusi, mitte geneetilist pagasit, sest looduse poolt antu on ju puhas loterii!“

 

Isabella ja tema ema nõuanded, kuidas toitumishäirega hädas olevat last aidata:

  • Viska kaal majapidamisest välja, sul ei lähe seda vaja.

  • Uuri netist, mida oksendamine ja nälgimine sinu kehaga tegelikult teeb.

  • Söö korraga väiksemaid portse, siis ei teki täiskõhutunnet.

  • Mine psühholoogi juurde. Koolipsühholoog annab head nõu, kui vanematele rääkida veel ei julge.

  • Räägi inimestega, kes on olnud ise samas olukorras, nemad mõistavad sind kõige paremini. Avalikult on oma toitumishäiretest rääkinud mitmed inimesed, võta nendega julgelt kontakti.

  • Väldi igasuguses seltskonnas, ka pere-, sugulaste-, ja sõpraderingis kaalu- ning toitumisteemasid. Söömine võiks olla inimese isiklik asi ning kaal on väga paljude inimeste jaoks äärmiselt tundlik teema.

  • Oksendamine ei aita kaalust alla võtta, kalorid imenduvad su kehasse ikka.

  • Hoolitse selle eest, et külmkapp oleks tervislikku toiduvalikut täis ning laps saaks endale sobival ajal midagi suupärast leida. Kui vaja, muuda kogu pere toitumisharjumusi.

  • Jäta seljataha ilu – ja edukuvand, ära piitsuta kedagi midagi saavutama.

  • Ära ründa last: „Miks sa ei söö?“, „Räägi, mis sul viga on!“ Aitab vaid usalduslik läbisaamine.

  • Kui oled oma probleemist teistele rääkinud, siis arvesta, et sinust võib saada arvamusliider, sinu juurde võivad tulla abi otsima need, kes veel oma probleemist avalikult rääkida pole julgenud, aita neid siis oma kogemustega.